Võidusambast iseenda naba imetlemata

Eestlastele on teinekord kombeks oma naba imetleda. Väikese riigi ja rahvana on raske alati piisavat perspektiivi või distantsi omada. Seepärast kisuvad mitmedki vaidlused meil lehmakauplemiseks, kus sageli jääb kannatajaks üllas idee.

Midagi ligilähedast on praegu toimumas Vabadussõja võidusamba ümber. Kohati on asi läinud ikka päris jaburaks ja lausa kurjakski. Vaata, et kohe kutsutakse lausa riiki pöörama, et aga võidusamba rajamisele jalg ette panna.

Monument, mis peaks meid ühendama, kipub populistide ja propagandistide kihutustöö tulemusel hoopis eesti ühiskonda mõrasid lööma. Kas pole nonsenss, et pronkssõduri teisaldamine ühendas meid rohkem, kui Vabadussõja võidusamba rajamine.

Nii see ei peaks kohe mitte olema. Ma olen päris kindel, et võidusamba avamise järel võtavad ka kõige suuremad kriitikud selle omaks. Ja mitte selle pärast, et trots pole siin kuigi mõistlik, vaid samba tegelikult päris hea lahenduse ja ka lõppeks hädavajalikkuse pärast.

Tegelikult näitab see vaidlus mitte üksnes eestlaste "arhitektuurilise maitse kirjusust", vaid meie ühiskonnas nappivat enesekindlust ja kokkulepet oma mineviku keerdsündmuste väärikaks meenutamiseks. Ja see ei puuduta üksi Vabadussõja mälestamist.

See on ohtlik, sest ajaloorelv on tänapäevalgi mõne riigi välispoliitilises arsenalis tähtsal kohal. Aga ühiskonna identiteediselgroo painutamist saab just läbi ajaloo väärpeegeldamise kõige paremini teha.

Sümbolitena rajatavad sambad või monumendid on üks osa iseenda identiteedi tugevdamisest ja eluterve rahvusliku uhkustunde kinnistamisest. Vabadussõja võidusammas on kindlasti just selle funktsiooni täitjaks.

Ja loomulikult ei maksa kõige selle juures unustada tähtsamat - inimest. Sammas pole ju üksi abstraktse filosoofilise idee kehastuseks, vaid ennekõike konkreetsete inimeste konkreetsete tegude meenutamiseks.

Vabadussõja veterane kahjuks meil enam ei ole. Kuid veel on elus Teises maailmas Eesti vabaduse eest võidelnuid. Need, kes soovitavad rajada sammas 10 aasta pärast, mõtlevad kindlasti vaid iseendale ja mitte nendele, kes Eesti vabaduse eest olid valmis oma elu andma.

Seda siirast ootust kogesin hästi ka täna Sydney Eesti majas, kui kohtusin Eesti Sõjaveteranide Liidu liikmetega (pildil). Enam kui 15 aastat kestnud vaidlused tuleb ükskord teoks realiseerida, tunnustades sellega ühendavalt kõiki Eesti vabaduse eest võidelnuid ja langenuid.

Kommentaarid

Unknown ütles …
suur konflikt on otsustamise viisi arvestades täiesti ootuspärane.

aga ma ei ole veel kunagi aru saanud, mida see sammas meile annab? mis on pärast samba valmimist parem kui enne seda?

kas me oleme siis rohkem ühtsed? (lubage muiata)

või kas siis on poliitikutel mugav koht, kuhu pärgasid panna ja ennast pildistada lasta? (ilmselt on see vastus õigem)
09 märts, 2008 15:19
KT ütles …
põhimõtteliselt on vaja (miks, see on liiga pikk jutt)

kas just sellist? ei ole kindel.

kuid et ta saaks ükskord tehtud ja ving lõppeks, olen valmis ka seda projekti toetama.
09 märts, 2008 19:21
Anonüümne ütles …
Ise arvan et sambaga tuleks teha nagu pronkssõduriga, aga vastupidiselt: lihtsalt püsti panna. Esimesel päeval oleks meedia ümber, poliitikud ka, aga järgmiseks päevals oleks asi unustatud.
10 märts, 2008 17:22
Unknown ütles …
jajah, see ongi väga paljude meelest kõige tugevam argument: "pange lõpuks ükskõik mis asi püsti, siis lõpeb see vingumine ära."
11 märts, 2008 13:32
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange...
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem...
Lisateave

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Kujutis
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Lisateave