Hiina suur testimine

Viimaste päevade rahutused Tiibetis on suurim avalik poliitiline vastuhakk Hiina võimudele alates tuhandete üliõpilaste tapmisest Pekingi kesklinnas 1989. aasta juunis. Pole vähimatki kahtlust, et suveolümpiaks valmistuv Peking on võtmas suurt riski mängude maine üle.

Hiina ametlikel teadetel on rahutustes surma saanud 7 inimest. Sajad mungad ja üliõpilased on arreteeritud, Lhasa ümbruse kloostrid aga ümber piiratud. Lhasa tänavatel on näha tanke ning Hiina võimud on kuulutanud, et igasugune "separatistlik mäss" surutakse kindla käega maha.

Tiibet on üks suletumaid piirkondi tänapäeva maailmas (suuruselt ületab kaks korda Prantsusmaa), mistõttu seal tegelikult asetleidvatest sündmustest on informatsioon katkendlik. Kuid kaasaegne tehnoloogia (blogimisest digipiltideni) avab ka siin veidigi sündmuste kulgu. Midagi sarnast juhtus ka mõned kuud tagasi Birmas asetleidnud rahutuste ajal.

1959. aasta vastuhaku meenutuseks alanud rahumeelsed munkade marsid kandusid eilseks üle tõsiseks hiinlaste vastaseks väljaastumiseks. Midagi taolist pole Tiibetis juba pikka aega nähtud.

Eelolevad 5 kuud, mis on jäänud olümpiamängude alguseni, asetavad Hiina erilise rahvusvahelise tähelepanu alla. Kui Pekingi võimud on ennekõike panustamas riigi moderniseerimise ja majandusedu tutvustamisele, siis Tiibeti probleem ning paljud inimõiguste massilise mahasurumisega seotud küsimused võivad oluliselt mängude poliitilist kuvandit rikkuda.

Ainuüksi eelmisel nädalal sattus Hiina rahvusvahelise kriitika alla seoses moslemikogukonna allasurumisega Xinjiangi provintsis ning riigi ühe tuntuma inimõiguslase Hu Jia vahistamisega. Kui siia lisada veel sellised suured teemad, nagu Hiina võimude relvatugi Sudaani valitsusele (sisuliselt Darfuri konflikti "õlitamine") või ka jätkuvalt kasvav pinge Taivani suunal, siis on mängude mainekujundajatel eelolevatel kuudel tööd küllaga.

Sama suur testimine käib ka lääne demokraatiate kohta - kui palju ja milleni välja ollakse valmis Hiinale survet avaldama inimõiguste teemal? Viimastel kuudel on mitmed lääneriikide liidrid (näiteks Angela Merkel) teinud märkimisväärseid samme ja avaldusi sellel teemal. Ka Euroopa Liidu liidrite eilne ühisavaldus on kiiduväärt.

Üksnes ühises hoiakus võib lääneriikide sõnum mõjuda tegusana ning mingilgi määral sündmusi mõjutavana.