Venemaa esitas NATOle väljakutse


Selles, et Venemaa äsajakinnitatud uus sõjaline doktriin näeb NATOt ühe peamise ohuna, pole mitte midagi üllatavat. Võib olla ainult NATO peasekretärile Anders Fogh Rasmussenile, kes doktriini kommenteerides kurits, et see ei vasta tänastele reaalsustele.

Kahjuks Rasmussen eksib. Doktriin vastab täielikult sellele paradigmale, mida kannab edasi tänane Venemaa juhtkond ning mis on leidnud väljenduse ka 5. veebruaril president Medvedevi poolt Müncheni julgeolekukonverentsi "auks" kinnitatud doktriinis. 

Kremli paradigma kaks peamist komponenti, millele rajaneb ka uus sõjaline doktriin (pange tähele, mitte kaitsedoktriin, vaid sõjaline!) on järgmised. Esiteks peab Venemaa oma rahvuslikule julgeolekule ohuks lääneliku vaba ühiskonna levikut nn oma ajaloolisele mõjuväljale ehk teisisõnu endise Vene (Nõukogude) impeeriumi aladele. Teiseks peetakse selgeks ohuks NATOt, kes kaitseb oma liikmeskonna kaudu neid vaba ühiskonna väärtusi.

Kuna aga Venemaa on autoritaarse riigikorraldusega, siis on täiesti loomulik, et ka sõjaline doktriin kaitseb ennekõike just seda süsteemi. Mõistagi vajab see avalikkusele kättesaadav dokument detailsemat analüüsi, kuid kogu oma olemuses on ta selgelt väljendamas eeskätt läänevaenulikku hoiakut.

Selle sõjalise doktriini valguses on täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik NATO liikmesmaa Prantsusmaa võimalik relvatehing (Mistral) Venemaaga ning millele ikkagi loodab näiteks USA reset-nupu poliitikas? NATO kõrval peetakse ju Venemaa suurimaks ohustajaks USA rajatavat globaalset raketitõrjesüsteemi.

Kui aga vaadata, kes on Venemaa suurimad liitlased, siis eraldi riigina on välja toodud vaid Valgevene. Mainitakse ka Kollektiivse Julgeoleku Kaitseorganisatsiooni (Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõstan, Tadžikistan ja Venemaa) ja Shanghai Koostööorganisatsiooni. Prioriteetide all puuduvad nii Euroopa Liit kui NATO.

Mida sellest järeldada? Esiteks peaks NATO oma uut strateegilist kontseptsiooni koostades tegema väga selged järeldused Venemaa positsioonidest. Teiseks tuleks Mistrali ja muu sõjalise tehnoloogia müük Venemaale peatada. Kolmandaks tuleks aktiviseerida selgelt tegevust nii Gruusia kui Ukraina suunal, toetamaks nende püüdlusi NATO suunal.

Venemaa on väga selgelt esitanud NATOle väljakutse. Tegelikult tehti seda juba 2007. aastal Putini kõnes Münchenis ning 2008. aasta augustis invasiooniga Gruusia vastu. Nüüd on siis lisandunud ka veel kinnitus värskeima sõjalise doktriini näol. Ja selle on kinnitanud ennast justkui demokraadina eksponeeriv Dmitri Medvedev.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
sai see asi siis läbi loet'.

Lühidalt: ei saanud Nõukogude Liit ette võetud ambitsioonikate plaanidega hakkama, ei saa igas mõttes tunduvalt vaesem Venemaa Nõukogude Liidu plaanidega hakkama.

Rasmussenil on õigus. Reaalsusega pole sel sõjalisel/julgeoleku- plaanil midagi pistmist.

Salasilm.
Anonüümne ütles …
Järjekordne näide informatsiooni serveerimisest.
Vastavalt uuele doktriinile, mitte NATO ei ole peamine oht, vaid hoopis NATO struktuuride lähenemine Venemaa piiridele. Vahe on ikka päris suur, ning see, kes on natuke enam ratsionaalse mõtlemisega, saab aru, et hüsteeritsemisest ei ole tolku. Kui oled ise NATO ja soovid koostööd Afganistanis, siis ära topi oma raketibaase Venemaa nina alla. Lihtne.
Mihkel L ütles …
Minu arust Rasmussenil on õigus ja ei ole õigus. Kui säilib status quo Euroopas ja Põhja-Atlandil üldiselt, siis on tal kahtlemata õigus. Venemaa raiskab niigi väheseid ressursse mõttetule keksimisele oma relvadega, mida ta kunagi ei kasuta. Selmet aidata kiratsevat majandust jne...

Kui aga status quo muutub? Euroopas pole enne Saksamaad, Rootsit(?) ja Shveitsi kedagi, kes Venele vasta suudaks seista...

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?