NATO ei tohi muutuda jututoaks

Täna hommikul Müncheni julgeolekukonverentsil esinenud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen pakkus välja mõtte, mille kohaselt võiks Põhja-Atlandi allianss muutuda globaalseks julgeolekufoorumiks. Ta nimetas Hiinat, Venemaad, Pakistani ja Indiat, kellega NATO võiks arendada sügavamat partnerlust. Peamiseks probleemiks on mõistagi Afganistan ning rahvusvaheline terrorism.

Iseenesest on loomulik, et sedavõrd globaalsete probleemide lahendamisel areneks ka globaalne koostöö. Samas on aga kahtlane, kas NATO "ÜROstamine" on see kõige õigem viis olemasolevatele ohtudele lahendusi pakkuda.

Nagu eelmises sissekandes kirjutasin, on Venemaa arendamas näiteks sellist sõjalist doktriini, mis ei hinda NATO püüdlusi ning püüab luua tõsise vastukaalu lääneriikide alliansile. Lihtsam pole ka suhetes Hiinaga (viimasel ajal kasvanud pinged USA ja Hiina vahel).

Tegelikult peaks NATO keskenduma (mida tegelikkuses ka tehakse) praegu iseenda strateegilise kontseptsiooni ja kaitseplaanide uuendamisele. Teiseks on oluline ühtlustada alliansi liikmete arusaamist nendest ohtudest, mis võivad lähiajal kujuneda meile kõigile suurimateks väljakutseteks.

Vaieldamatult on Afganistani operatsioon väga oluline NATO tulevikku silmas pidades. Kuid seda ei tohiks mingil juhul käsitleda kui nn "elu ja surma küsimust". See on ikkagi vaid episood alliansi tegevuses ning peaküsimusena peaks tähelepanu all olema Washingtoni leppe artiklite ülerõhutamine.

Suurte huvide maailmas ei tohiks NATO tänased juhid unustada, et reaalpoliitilised kokkulepped võivad toimida, kuid nende hind võib olla oluliselt suurem, kui algul arvati. Seepärast on tähtis meil, kui alliansi väiksematel partneritel lisaks kaitsealasesse panustamisse rõhutada ka Põhja-Atlandi liidu olulisust läänemaailma väärtusruumi kaitsmisel.