Välismajandusest Venemaani
Alljärgnev on minu tänane esinemine Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Riigikogus peetud iga-aastasel välispoliitika arutelul.
"Ma julgen väita, et käimasolev aasta esitab Eestile mitmeid tõsiseid välispoliitilisi väljakutseid, mille lahenditest sõltub omakorda meie riigi rahvusvahelise positsiooni tugevnemine, majanduslik käekäik ning kõige laiemalt ka meie julgeoleku kindlustamine.
Kõigepealt tahaksin pöörata teie tähelepanu välismajanduspoliitilistele küsimustele, mida meie fraktsioon on viimastel aastatel pidanud üheks olulisemaks valdkonnaks meie välissuhtluses.
Tänases globaalses ja konkurentsitihedas keskkonnas on just majanduse käekäik see, mis määrab paljuski ära riikide rahvusvahelise positsiooni. Eestil kui väikeriigil on mõistagi keeruline võistelda niiöelda kõigis kategooriates, kuid seda enam tuleb panustada sellesse, mis sõltub meie enda tegevusest. Ma tooksin välja kolm kõige olulisemat lähiaja küsimust.
Eesti eeldatav liitumine euroalaga alates 1. jaanuarist 2011 ei oma kaugeltki vaid rahanduspoliitilist mõõdet, vaid on väga otseselt seotud meie riigi majandusliku atraktiivsuse ja pikaajalise julgeoleku tugevdamisega.
Tuleb tunnustavalt rõhutada, et viimastel kuudel on valitsus oma sammudega oluliselt lähendanud Eestit euroalaga liitumise positiivsele tulemusele. See on lahutamatult seotud meie tänase kõige põletavama probleemi – tööpuuduse leevendamise ning uuele majanduskasvu tsüklile eelduste loomisega. Hiljemalt juunis tehakse lõplikud otsused Euroopa Liidu tasandil.
Samas tahaksin siiski meelde tuletada, et otsus pole tehtud enne kui see on tehtud. Selleks tuleb oma panus anda ka meie poliitikutel ja diplomaatidel, et Eesti jõupingutustest, meie majanduskeskkonna seisust ning eesmärkidest oleks võimalikult hea ülevaade kõigil nendel, kes ühel või teisel määral puutuvad kokku eurotsooni laiendamise otsuse tegemisega.
Nagu märkis minister oma kõnes, peaks Eesti sellel aastal lõpetama liitumiskõnelused maailma ühe prestiižikama, demokraatlikke ja inimõigusi austavaid avatud turumajandusega riike ühendava Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga. Juba üksi liikmestaatus selles klubis on oluliseks täiendavaks garantiiks Eesti investeerimiskliima edendamisel ning samas ka meie enda rahvusvahelise positsiooni tugevdamisel.
Kolmas ja minu arvates mitte sugugi vähemolulisem küsimus võrreldes kahe eelnevaga on Eesti enda avaliku sektori sisemise ressursi efektiivsem kasutamine meie ettevõtete ekspordivõimekuse kasvatamisel ning konkurentsitingimuste parandamisel.
Selleks loob hea eelduse eelmisel aastal majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud ja valitsuse poolt heaks kiidetud majanduse rahvusvahelisustamise strateegia Made in Estonia.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni arvates tuleb see üldine arengumudel sisustada reaalsete tegevustega, millest üheks olulisemaks tuleb pidada sihtsuunitlusega strateegiate väljatöötamist. Kui meie ettevõtjad on paremini kohanenud lähinaabruse riikides, siis kaugematel ja suurematel turgudel on väga tähtis era- ja avaliku sektori koostöö. Seejuures saavutab tulemusi vaid pikaajaline panustamine.
Seepärast on viimane aeg tõsiselt ja põhjalikult läbi analüüsida meie senine kogemus ning võimalikud arengusuunad suhtluses näiteks selliste maailma majanduse tõusvate suurriikidega nagu Hiina, India, Brasiilia ja teised.
Majandusliku heaolu ja riigi jõukuse kasvatamise üheks oluliseks kaasteguriks on rahvusliku julgeoleku pidev tagamine ja kindlustamine. Meie seisukohalt on äärmiselt oluline eeskätt Euroopa Liidu ja NATO sisemise ühtsuse ja toimevõimekuse tugevdamine. Mitte keegi teine ei kaitse Euroopa demokraatlikku väärtusruumi paremini kui need kaks organisatsiooni.
Et siin tuleb meil veel koos partneritega väga tugevasti pingutada, näitavad kasvõi kõige värskemad arengud Prantsusmaa dessantlaeva Mistral võimalikul müügil NATOt enda suurimaks ohustajaks pidavale Venemaale.
NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseni soovi suhete edendamiseks Moskvaga tuleb pidada kindlasti väga tähtsaks küsimuseks, kuid selles protsessis ei tohi allianss maksta lõivu iseenda ja oma liikmete julgeoleku arvelt. Seepärast on äärmiselt oluline NATO kollektiivkaitse põhimõtete ülerõhutamine alliansi uues strateegilises kontseptsioonis ning Balti riikide kaitseplaanide ajakohastamine.
Vabariigi valitsuses kavandatav julgeolekupoliitika aluste uus redaktsioon pöörab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni hinnangul tähelepanu kõigile olulisematele väljakutsetele Eesti rahvusliku julgeoleku kindlustamisel.
Kuna nimetatud dokumendi heakskiitmine seisab meil siin Riigikogus alles ees, rõhutaksin vaid üht – meie fraktsioonile väga olulist teemat.
Kaasaegses maailmas ei sõltu riikide julgeolek üksnes oskuses võimalikele sõjalistele ohtudele vastu seista usutava heidutusega, vaid ka võimes globaalses inforuumis tagada rahvuslikule julgeolekule tähtsate väärtuste ja põhimõtete kaitsmine.
Isamaa ja Res Publica Liit on korduvalt rõhutanud, et Eesti huvides on konstruktiivne ning vastastikust kasu taotlev suhtlemine meie suurima naaberriigi Venemaaga. Samas oleme veendunud, et ähvardustele allumine ja ühepoolsete järeleandmiste tegemine pole see tee, mille kaudu kasvatada usaldust kahepoolsetes suhetes.
Meie olukorra teeb keeruliseks mitte üksnes ajaloo raske koorem, vaid ka oluline erinevus riikide tänases ideoloogilises taustsüsteemis. Selle sisuks on üha ilmekam vastandumine vaba ja demokraatliku läänemaailma ning autoritaarsust eelistava ja õigusriigi põhimõtteid eirava Venemaa vahel.
Lääneriikidel pole mõtet tegeleda enesepettusega – rahvusvahelises inforuumis käib juba pikemat aega Venemaa sihikindel propagandategevus. Selle eesmärgiks on Lääne avatud ühiskonna võimalusi kasutades desinformatsiooni ning propaganda kaudu mõjutada suhtumist Kremli aetavasse poliitikasse. Olgem ausad, kohati on see andnud Moskvale häid tulemusi ning tekitanud lõhesid lääneriikide endi vahel.
Ainuüksi sellel aastal kulutab Venemaa välispropagandale ligi poolteist miljardit dollarit. Seda on rohkem kui tööpuuduse siseriiklikuks leevendamiseks vajalikele meetmetele.
Et see pole sugugi vaid tühipaljas sõnakõlks, piisab vaid meenutada näiteks Venemaa aktiivset tegutsemist võitluses niinimetatud ajaloo ümberkirjutajate vastu või näiteks Georgia vastu suunatud massiivset propagandakampaaniat. Viimane on olnud nii edukas, et paljud läänemaailma, sealhulgas ka mõned Eesti ajakirjanikud on väga osavalt lõksu meelitatud. Kes vaidlevad vastu, vaadaku Andrei Nekrassovi viimast dokumentaalfilmi “Vene õppetunnid”.
Eestis on pikema aja jooksul suhtutud infojulgeolekusse vähemalt näiliselt üleoleku ja ignorantsusega. See on teinud ka võimalikuks nende erisuste tekke meie inforuumis, millele on eriti pärast 2007. aasta aprilli korduvalt viidatud.
Kahjuks on siin aga riik seni veel väga vähe korda saatnud. Mõelgem kasvõi sellele, milline on Eestit puudutava igapäevase informatsiooni kättesaadavus rahvusvahelises avalikus meediaruumis. Mitte just muljetavaldav, mida võiks ühelt e-riigi mainega riigilt oodata. Alles hiljuti küsis üks Harvardi Ülikooli politoloog minult, miks näiteks Riigikogu ei taha oma igapäevauudiseid pakkuda ka inglise keeles.
Samuti võiks avalik-õiguslik ringhääling pakkuda uudiseid oma veebikeskkonnas lisaks vene keelele ka vähemalt inglise keeles. Eraväljaanded võiksid aga näiteks võtta eeskuju Helsingin Sanomatelt, kellel on olemas eraldi ingliskeelne rahvusvaheline netiväljaanne.
Kommentaarid