Kuidas olla tolerantne ennast hävitamata?

Liibüa liider kolonel Gaddafi (foto: Daily Telegraph) kuulutas täna Šveitsi vastu välja moslemite püha sõja ehk džihaadi. Lisaks personaalsele Šveitsi-vihkamisele (mis seotud tema poja Hannibali vahejuhtumiga 2008) oli nüüdse avalduse põhjuseks Šveitsi referendumi tulemus eelmise aasta lõpust, kus enamik hääletajatest soovis minarettide ehituse keelustamist riigis.

Gaddafi bravuuritsemise on hukka mõistnud nii ÜRO kui Euroopa Liit, kuid selles sammus peituvad palju sügavama allhoovuse järjekordsed tundemärgid. Tegemist pole ju kaugeltki esimese korraga, kui moslemimaailmas on kostunud üleskutset pühaks võitluseks uskmatute vastu. Lääne demokraatiaid on rünnatud nii sõnade kui ka ohvriterohkete tegudega.

Paraku see vaid kinnitab, et globaalne tsivilisatsioonide piiride (nii otseselt kui kaudselt) kompamine on täie hooga käimas ning kunagine Samuel Huntingtoni ennustus uute võimalike konfliktide tekkepõhjustest on otsapidi ikka päris toimiv.

Teisalt muidugi on kohe teemaks tõusnud tolerantsuse ning õigusriigi kokkusobivus selliste keeldudega, nagu pearätikud Prantsusmaal või siis minaretid Šveitsis. Samas oli ju referendum kõigiti demokraatlik, mis kõige ehedamal moel väljendas kultuurikaitse instinkte. Iseasi on muidugi küsimus, kas keelud on abiks või peab poliitika muutuma kusagil mujal.

Minu arvates näitab see siiski Lääne heaoluühiskonna mõrasust ning iseenda identiteedi põhitelje kaitsevõime piiratust. Tolerantsus on jõud, mis tegi kunagi suureks ka Rooma impeeriumi. Viha ja hirm on ennegi suurt pahandust teinud. Kuidas aga vältida viimast ning tugevdada esimest iseendale auku kaevamata - see on Euroopa üks tõsisemaid väljakutseid.