Avaldus, mis väärib laiemat toetust
Venemaa tuntud ajakirjanike, demokraatide ja inimõiguslaste ühine avaldus, mis ilmus üleeilses Le Monde'is, väärib laiemat tähelepanu ja toetust. Eriti peaksid seda tõsiselt lugema need, kes iseenda väärikust ning põhimõtteid ohvriks tuues püüdlevad soovunelmate suunas.
Avalduse autorid seavad üheselt kahtluse alla Euroopa poliitikute soovi pöörata suhetes Venemaaga uus lehekülg, unustades või eirates samas mitmeid väga tõsiseid arenguid Kremli sise- ja välispoliitikas. Viidatakse nii ajakirjanike, advokaatide kui inimõiguslaste karistamatule tapmisele, Gruusia osalisele okupeerimisele, Eutelsati lepingumurdmisele, Mistrali laevatehingule ja muule.
Allakirjutanute hulgas on terve rida inimesi, kellega ka minul on tulnud erinevatel aegadel kohtuda. Mitmeidki neist võib sõna otseses mõttes nimetada Venemaa südametunnistuseks, kes läbi aegade on hoidnud kinni põhimõtetest ega ole murdunud vabadusi piirava või jalge alla tallava võimu tegevuse tõttu.
Tegelikult on nad eeskujuks mitte ainult Venemaal, vaid ka Euroopas. Eriti nendele poliitikutele, kes on oma lühiajalise heaolu nimel valmis muutma väärtused ning põhimõtted peenrahaks. Ma soovitan lugeda seda avaldust ka meie kohalikel "kangelastel", kes väsimatult lasevad välja paista oma rumalusel või küünilisusel.
Selle kirja valguses on Eesti välispoliitilised hoiakud suhetes Venemaaga olnud ausad ning oma põhimõtteid järgivad. Vastuseta järeleandmiste tegemine muudaks meid kiiresti enesekindluse ja väärikuseta väikeriigiks.
Seepärast tuleb meil edaspidigi nii kodus kui partnerite seas kannatliku järjekindlusega kaitsta vaba inimese kõige elementaarsmate põhimõtete austamist ning väärtuspõhisuse rõhutamist suhetes Venemaaga.
Kommentaarid
The color revolutions, revisited
by Justin Raimondo, February 17, 2010
The Russo-Georgian war of 2008 provides the clearest current example of how war propaganda works – and how counter-propaganda can negate it and turn the tables on the War Party.
You’ll recall that as news of the conflict broke in the West, the war was reported as stemming from a Russian "invasion," i.e. the Russians had fired the first shots in the process of occupying a disputed region of Georgia known as South Ossetia. The headlines blared that the Russian aggressors were on the march, and all the tattered paraphernalia of the cold war was hauled out of the closet and dusted off by mainstream analysts, who divined the meaning of the Russian action ("resurgent Russia"), and proffered the proper Western response ("We’re all Georgians now," enthused John McCain). McCain leapt out ahead of the pack at the starting gun, and quickly endorsed his buddy Mikhail Saakashvili’s fanciful version of events, declaring that the US must give unconditional support to Georgia: Russia, he declared, was the aggressor, and we cannot let aggression stand.
Mõtlen just samuti gruusiat, ukrainat, läänemere torujuhet, mistrali ja muu lahingu tehnika ostmist nato liikmesriikidelt ja ka sõjalist koostööd soomega.
Eesti keeles oleks see lühidalt väljendatud nii et üks parasjagu suur mitte just ausa taustaga juriidiline isik liisib pangalt, panga rahadega tangi, kui tank käes sõidab ta panga hoovi ja tulistab panga kogu tükis sodiks.
Selline on siis tänapäevane äri venemaa moodi.