Vene Iskanderid suunatakse ikkagi NATO vastu
Venemaa päevaleht Kommersant avaldas täna artikli, mida ei saa kindlasti jätta tähelepanuta. Täpsemini ei saa jätta tähelepanuta Vene Föderatsiooni maavägede ülema kindralpolkovnik Aleksandr Postnikovi avaldust, mille kohaselt paigutatakse kõige kaasaegsemad mobiilsed ballistilised raketid Iskander Eesti piiri vahetusse lähedusse Luugasse.
Teatavasti on Iskanderidega ähvardatud varemgi, kui president Dmitri Medvedev lubas vastukaaluks USA raketikilbi plaanidele paigutada raketid Kaliningradi. Hiljem loobuti sellest plaanist, kuid nüüd näib, et ikkagi on NATO liikmesmaad võetud kirbule.
Luuga lähistel asuvad metsad on koduks 26. raketibrigaadile, kus siiani on relvastuses 100-kilomeetrise tegevusraadiusega taktikalised raketikompleksid Totška. Iskanderide tulek muudaks tegevusraadiuse korraga viis korda suuremaks, mis võimaldaks kirbul hoida kõiki Balti riikide sihtmärke.
Pole sugugi väheoluline, et Kommersandis rõhutati just nimelt Balti riikide jäämist Luugasse kavandatud Iskanderide laskeulatusse. Kommersant ka viitas, et Balti riikide, seega NATO reaktsiooni ei pruugi kaua oodata. Seega justkui ettekavandatud provotseerimine.
Kindral Postnikovi avaldus ning võimalik raketipaigutus ei tohi kindlasti jääda NATOs tähelepanuta. Kuigi Venemaa president Medevdev teatas enne oma Pariisi visiiti intervjuus ajakirjale Paris Match, et NATO pole Venemaale siiski mitte kõige olulisemaks ohustajaks, ei saa Moskva jääda "ükskõikseks üha laieneva sõjalise bloki suhtes".
Kahjuks räägib Iskanderide toomine kaugelt Siberist Pensa ja Birobidžani alt läänepiiridele Venemaa järjekindlast tegevusest NATO vastu, mis pole kaugeltki kooskõlas selle partnerluse vaimuga, mida aegajalt rõhutatakse.
Tagasi tulles täna Tallinnat külastanud Prantsuse Euroopa asjade riigisekretäri Pierre Lellouche'i sõnade juurde võiks lõpetuseks retooriliselt küsida: kui Euroopa arvab, et Külm sõda on lõppenud, siis kas seda ikka arvab ka Venemaa? Ja millised võiksid olla need esimesed read sellel uuel leheküljel NATO-Vene suhetes, mida me praegu kirjutaksime?
Kommentaarid
selles mõttes mulle eestlaste tublidus meeldib. selleks, et saaks naabrile ära panna ollakse valmis pimesi teenima keda iganes, kasvõi seda suurt ja vihatud venemaad.
aga paanikaosakonnale edu. ma siiralt loodan, et teid ükspäev suletakse. ja ma siiralt loodan, et nii marko, tema leivaisad ja ka ülejäänud eestlased endale munad ja sirge selja kasvatavad. seniks aga klähvige aia taga edasi, maailm astub edasi, kerge muigega.
Aga asja juurde tagasi. Kuhu siis lõpuks Venemaa peaks oma relvad viima? Kusagile taigasse, marilastele mänguasjadeks? Marko, ma teen sulle ettepaneku järgmisel Riigikogu istungil tõsta üles teema Eesti naabrite suhte ähvardavatena tunduda võivatest tegudest ning viia kogu Eesti kaitsevägi ühes tehnikaga Vilsandile, kus keegi ei mõistaks seda vääriti.
Teine küsimus veel. Kui venelased viisid oma raketid Kuubale, siis vedasi ka ameeriklased oma kola sinna lähemale. Kui nüüd Eestis korraldatakse NATO õppused, koos rasketehnikaga, siis KUHU täpselt peaks venelased oma inventari vedama? Need õppused toimuvad nende jaoks ju praktiliselt piiritsoonis.
Nõustun, et päevalehed on selle teema järjekordselt üle paisutanud, kuid siin blogis on ta täiesti oma kohal.
Elage ikka nii minevikus kui olevikus ja tulevikus.
oma tõetera oli selles kommentaaris sees mis soovitas Markol üle saada. Eestlane on ikka paras uss teise eestlase jaoks. Seda näeb igapäev kasvõi tööjuures. Kõik hoiavad omaette, üritavad üksteist maha teha suures koondamishirmus. Vaadates kasvõi netikommentaare siis domineerib pidev virisemine, vingumine ning ärapanemine... kui kritiseerid valitsust siis oled kohe venemeelne ning paki kohvrid ja sõida minema. Miks see nii on? Venemaa venemaaks ja seal neil miljon probleemi aga miks peavad mind huvitama mingid venemaa probleemid kui meil siin probleeme rohkem kui küll. Kui me ei oska omavahel sõbralikult läbi saada siis miks me seda veel venemaalt või teistelt ootame? Demokraatia ja vaba maailm on toredad sõnad küll mida pidevalt korrutada aga kunagi võiks nagu tegudeni ka jõuda mitte ainult lobiseda.