Putini toost ja Gruusia tulevik
Tänu Andrei Illarionovile sattus minu silme alla mõne päeva vanune värvikas kirjeldus Venemaa endise peaministri ja välisluure ülema Jevgeni Primakovi 80. sünnipäevalt. Gazeta.ru seltskonnaajakirjanik Božena Rõnska ei jätnud tähelepanuta ka peaminister Vladimir Putini toosti, mis teda tõsiselt vapustas.
Enne lahkumist andis Putin oma teises toostis sünnipäevalapse auks mõista - Venemaa on nii kõikvõimas, et võib Gruusia taasühendada kui seda soovib. Putin olla lisanud, et selle töö võikski Primakov (pildil koos Iraagi eksliidri Saddam Husseiniga) ette võtta.
Toost polnud juhuslik, sest saalis viibis mitmeid tuntud Moskvas elavaid grusiine. Pealegi on Primakovi enda seosed läbi endise naise otseselt seotud Gruusiaga. See oli sõnum avalikkusele, sest tegemist polnud kaugeltki salajase koosviibimisega.
Rõnska vahendusel tegid saalis viibinud skeptikud kõigest sellest päris tõsise järelduse: roolikeeraja ehk Putin asus täitma oma elu suurimat projekti - taasühendada uuel moel see jubedus, mida tunti Nõukogude Liidu nime all.
See viimane on mõistagi ajakirjaniku vahendatud spekulatsioon. Küll aga tekib tõsiselt küsimus: kas mitte ei taha Putin tõepoolest tagasi pöörata seda 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi (tema enda sõnad 2006. aastast), milleks oli Nõukogude Liidu lagunemine?
Kommentaarid
1) saan aru, et tegu on keelelise hooletusega, kuid "Gruusia taasühendamist" võib tõlgendada kahtpidi (antud kontekstis ilmselt Venemaa külge taasühendamist)
2) võib-olla pole mitte nii oluline jälgida, mida piiri taga räägitakse, kuivõrd tehakse, kuna suuri sõnu on venelased alati armastanud
Ise mõtleks nii, et..sõjaliselt ei oleks loomulikult mingi küsimus Gruusia vallutamine, kuid iseasi, mida see Venemaale annab. Senikaua kui USA on veel piisavalt tugev jõud maailmas, kes toetab Gruusiat, näib selline samm hullumeelne. Euroopast Venemaale tõsiseltvõetavat vaenlast ei ole, aga samas majanduslikult on Venemaa jällegi väga sõltuv (vastastikune sõltuvus). Nii et pigem pakuks, et tegu on endiselt hammaste näitamisega, ei midagi enamat.
Jah, küllap tahab. Kas see siis üllatab? Ja mis siis sellest on, et tahab? Mida see meie jaoks muudab?