Kes saab Euroopa Ülemkogu presidendiks?


Praeguse informatsiooni kohaselt võib juba järgmisel nädalal selguda, kes peagi jõustuva Lissaboni leppe alusel saab esimeseks Euroopa Ülemkogu eesistujaks ehk presidendiks. Samuti saab siis selgeks Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk välisministri nimi.

Siin on korraga üleval kaks väga olulist küsimust, millele hetkel täit vastust ei ole. Esimene puudutab nende ametikohtade tegelikku sisu ning teine juba konkreetselt personaaliat. Avalikkuses ongi ehk rohkem räägitud võimalikest kandidaatidest, kui et töö sisust ja eesmärkidest.

Eesti on olnud sarnaselt enamike Euroopa Liidu liikmesmaadega arvamusel, et Euroopa Ülemkogu president peaks olema eeskätt koordinaator ja kompromisside otsija liikmesmaade huvide vahel. Kui selliste omaduste ja toetusega poliitik on ka rahvusvaheliselt särav, seda parem. Kuid tegelikkus annab meile teise vastuse: kompromisside saavutaja on pigem tagasihoidlikuma loomuga ning suure eeldusega tuleb ta seetõttu mõnest Euroopa väiksemast riigist.

Nii on ka praeguste viimaste arvamuste põhjal kujunenud üheks favoriidiks Euroopa Ülemkogu presidendi kohale Belgia praegune peaminister, 62aastane flaami kristlik demokraat Herman Van Rompuy (fotol).

Tema eeliseks peetakse Euroopa suurte, sealhulgas ka väidetavalt Gordon Browni soosingut ehk täpsemini mitte-vastu-olekut. Samuti on Rompuy oma ametisoldud kümne kuuga näidanud, et suudab Belgia keerulises sisepoliitilises situatsioonis kenasti toime tulla.

Loomulikult ei tähenda see veel sugugi, et teiste kandidaatide võimalused nüüdsest lootusetud. Tõsi, Briti endise peaministri Tony Blairi võimalused on eelmise nädala ülemkogu järel oluliselt kesisemad.

Pole kaugeltki välistatud, et otsustamise lõpfaasis, mis kahjuks ei hiilga läbipaistvuse ning seeläbi ka Euroopa kodanikele arusaadavusega, võib kandidaatide pikast reast esile kerkida veel mõni teinegi nimi. Räägitud on näiteks ka Hollandi peaministrist Jan Peter Balkenendest ja Luksemburgi kauaaegsest valitsusjuhist Jean-Claude Junckerist.

Kindlasti väärib märkimist seegi tõsiasi, et Euroopa avalikes aruteludes on võimalike presidendikandidaatidena mainitud ka Balti riikide praeguseid või endisi riigipäid. Viimane seesugune arvamus tuli näiteks Taani ajakirjanikult, kes pakkus välja praeguse Leedu presidendi nime. Kindlasti on see Ilvesele, Freibergale kui Grybauskaitele suur tunnustus.

Kui üldse kellegi suhtes mingit eriarvamust omada, siis ei peaks isegi mitte tõsiselt võetavaks osutuma need kandidaadid, kes on olnud või on praegugi mõne kolmanda riigi välispoliitilise mõjutusvahendina kasutatava firma palgalehel. Ma pean silmas eeskätt neid endisi, kuid jätkuvalt ambitsioonikaid poliitikuid, kes on löönud käed Gazpromi enamusosalusega Nord Streamiga.

Kui vaadata Iiri kihlveokontori Paddy Power viimaseid pakkumisi, siis viimati viidatud persoonid ei oma ka avalikkuses kuigi suurt toetuspinda. Küll aga on seal presidendikandidaatide esiritta tõusnud just nimelt Rompuy.

Euroopa Liidu kõrge esindaja ehk rahvakeeles välisministri määramist varjuta sugugi mitte väiksem saladuseloor. Viimaste nädalatega on kindlustunud arusaam, et selle koha võiks saa Euroopa sotside esindaja.

Eesti arvates peaks tulevane kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident olla sõnakas ja selgroogne Euroopa ühise välispoliitilise kuvandi looja ning elluviija. Kindlasti on sellele kohale mitmeid häid kandidaate, kuid viimasel ajal on tõusnud enimräägituks praegune Briti välisminister David Miliband. Kuid ka siin saabub tegelik selgus alles tuleval nädalal.

Kommentaarid

Andres Laiapea ütles …
Balkenende on ennast juba avalikult välistanud.
Anonüümne ütles …
Milliband on juba suht ammu teatanud, et pole saadaval.

Tõnu

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?