Kui ma oleksin Õhtulehe peatoimetaja...

Ühiskonnakriitiline ning heas mõttes šokeeriv ajakirjandus (Karikatuur: autor Heiki Ernits, EE 20.07.06) on kindlasti üheks vaba riigi tunnuseks. Ilma asjatundlikult kriitilise meeleta kaoksid meie valikutest alternatiivid ning tekiks oht üksikute tõekuulutajate ülemvõimule.

Eesti ajakirjandus on minu arvates küllaltki hästi suutnud kasvada viimasel paaril aastakümnel, säilitades vaatamata omenikeringi koondumisele toimetusliku sõltumatuse. Arenguruumi on ju alati, kuid võrreldes nii mitmegi siirderiigi kogemusega pole meil midagi häbeneda. Pealegi on eestlase lugemisharjumus ja heas mõttes "ajaleheusk" ajakirjanduse jätkusuutlikkuse tagatiseks.

Tean omast käest, mida tähendasid näiteks Postimehele aastad 1993-2000. Eriti selgeks sai pilt siis, kui aitasin Postimehe peatoimetajana kaasa väljaande pingelises olelusvõitluses läinud kümnendi lõpul säilitada liidriroll meie leheturul. Peatoimetajana püüdsin lehes hoida liini, mis käis kokku Postimehe enda traditsioonide ning Eesti elu edendamisega.

Viimase kümne aastaga on online-meedia pealetung kahtlemata mõjutanud toimetuste elu. Lugejate vahetu reaktsioon klikkimise või kommentaaride kaudu survestavad ajalehti otsima haakivaid lugusid. See on täiesti loomulik, sest ajakirjanduse sensatsionaliseerumine on globaalne nähtus.

See toob muidugi kaasa ohu, mil eriti online-tulistamises võivad detailid ja faktid taanduda pealkirjamaagia ees. Ole šokeeriv ning võida klikke, siis saad ka reklaamile loota. Kuid ikkagi ei tohiks seejuures kaduda toimetaja traditsiooniline roll, kes peaks olema justkui viimaseks sõelaks ilmuvale materjalile.

Just viimane sundiski mind seda sissekannet tegema, kui sattusin hommikusi lehti sirvides taaskord ühe soomlasest "ajakirjaniku" arvamusloole Õhtulehes. Ma ei tunne seda tegelast, kuid tema esitatav on kordumakippuv ning lihtsalt harimatu inimese jutt. Kui roppused ja naaberrahva mõnitamine on ainuke viis tähelepanu võita, siis on miskit ikka väga viltu.

Ma võin eksida, kuid siiski arvan, et näiteks Iltalehti peatoimetaja ei võtaks järjepannu avaldada sarnaselt lahmivaid lugusid Soome või soomlaste kohta. Küsimus pole ju selles, et üks või teine rahvus oleks vigadeta. Meil on palju puudusi, kuid nendele saab osutada roppusteta ning alaväärsuskompleksi põdemata.

Välismaalaste ehk kõrvalseisjate kriitiline pilk meile ja meie tegemistele on äärmiselt vajalik. Hea ja vaimukas kriitika on kui sõõm värsket õhku. Tean tervet rida välisajakirjanikke (ja mitte ainult), kes rikastaksid meie maailma uute mõtetega hoopis enam kui siinviidatud küündimatu vihapurse.