Barack Obama 100 päeva
USA presidendi Barack Obama esimesed 100 päeva nii sise- kui välispoliitikas on olnud tempokad ning uusi avanguid pakkuvad. Samas on eriti välispoliitikas tunda liiga suurt kampaaniaaegset survet muutusteks, kohati lausa iga hinna eest.
Loomulikult on esimesed kolm kuud alles väga lühike periood, kuid nii mõnigi Obama samm tekitab pigem küsimusi. Välispoliitikas on Obama avanud uksed (vähemalt näiliselt) Venemaa, Iraani, Kuuba, Venetsueela, Süüria suunal, lubanud väed välja viia Iraagist ning hoidunud NATO laienemise jõulisest toetamisest.
Kindlasti on diplomaatia parem kui konfliktialdis vastasseis. Samas võib liiga reaalpoliitiline (siin on Kissingeri käsi mängus) meelemuutus Obama administratsioonis hajutada mõningaid arusaadavaid põhimõtteid ning taandada demokraatlike ja vabade riikide liitlassuhte tähtsuse. See teeb paratamatult hellaks maailmade piirimail asuvad demokraatlikud väikeriigid, kelle hulka kuulub kindlasti ka Eesti.
Sisepoliitikas on Obama suutnud vaatamata majandusraskustele säilitada suure toetuse, kuid tal pole korda läinud ühendada demokraadid ja vabariiklased. Pigem on Obama selgelt vasakpoolne ning kohati väga küsitav (majandus)poliitika parteidevahelisi lõhesid hoopis süvendanud.
Kuid eks tibusid loetakse sügisel. Erakordne aeg nõuab ka suuremat setteperioodi, mistõttu võib Obama poliitikale anda tegelikku hinnangut mitte varem kui esimese tegevusaasta lõpul.
Loomulikult on esimesed kolm kuud alles väga lühike periood, kuid nii mõnigi Obama samm tekitab pigem küsimusi. Välispoliitikas on Obama avanud uksed (vähemalt näiliselt) Venemaa, Iraani, Kuuba, Venetsueela, Süüria suunal, lubanud väed välja viia Iraagist ning hoidunud NATO laienemise jõulisest toetamisest.
Kindlasti on diplomaatia parem kui konfliktialdis vastasseis. Samas võib liiga reaalpoliitiline (siin on Kissingeri käsi mängus) meelemuutus Obama administratsioonis hajutada mõningaid arusaadavaid põhimõtteid ning taandada demokraatlike ja vabade riikide liitlassuhte tähtsuse. See teeb paratamatult hellaks maailmade piirimail asuvad demokraatlikud väikeriigid, kelle hulka kuulub kindlasti ka Eesti.
Sisepoliitikas on Obama suutnud vaatamata majandusraskustele säilitada suure toetuse, kuid tal pole korda läinud ühendada demokraadid ja vabariiklased. Pigem on Obama selgelt vasakpoolne ning kohati väga küsitav (majandus)poliitika parteidevahelisi lõhesid hoopis süvendanud.
Kuid eks tibusid loetakse sügisel. Erakordne aeg nõuab ka suuremat setteperioodi, mistõttu võib Obama poliitikale anda tegelikku hinnangut mitte varem kui esimese tegevusaasta lõpul.
Kommentaarid