Venemaa uus julgeolekustrateegia

12. mail kinnitas Venemaa president riigi uue julgeolekustrateegia aastani 2020. Tegemist on kindlasti olulise dokumendiga, mis annab raamid naaberriigi sise- ja välispoliitilistele sammudele rahvusliku julgeoleku tagamisel. Seetõttu vajaks see ka põhjalikku analüüsi ning täpsemat võrdlust varasemate sarnaste paberitega.

Püüan siinkohal välja tuua esimesel pilgul meile olulisemad nüansid. Medvedevi heakskiidu saanud dokument on iseenesest tüüpilise ülesehitusega, kus esineb sisus vastuolulisi ja pinnapealsele tutvujale eksitavaid rõhuasetusi.

Ühest küljest rõhutab dokument Venemaa pürgimist juhtivaks majandusjõuks, liikumist demokraatia ja õigusriigi põhimõtete suunas, oma elanikkonna elujärje parandamist tervishoiu ja keskkonna edendamise kaudu. Samas aga mängitakse jõuliselt välja vastandumine nende samade ideaalide tugevaimale kandjale - läänemaailmale.

Venemaa strateegid peavad varjamatult riigi julgeoleku üheks suurimaks ohustajaks NATO tegevust ning viimase pürgimist oma liikmeskonna laiendamisele. Eriti on rõhutatud muidugi USA rolli lääemaailma tuumikjõuna ning viimase soovi rajada raketikilbi üksused Ida-Euroopasse.

Uudistekanalites on juba räägitud sellest, et dokument rõhutab suurenevat globaalset konkurentsi erinevate ressursside kontrollimiseks, mis omakorda võib viia sõjaliste konfliktideni ka Venemaa või tema liitlaste vahetus naabruses (12. ... В условиях конкурентной борьбы за ресурсы не исключены решения возникающих проблем с применением военной силы - может быть нарушен сложившийся баланс сил вблизи границ Российской Федерации и границ ее союзников...). Mainitakse Kaspia mere piirkonda, Kesk-Aasiat, Lähis-Ida, Barentsi merd ja jääst vabanevat Arktikat.

Kui siin teha vahelõige, siis saab Venemaa rünnakut Gruusia vastu käsitleda selle dokumendi raames kui püüdu saavutada kontrolli Kaspia merelt ja Kesk-Aasiast lähtuvate energiavoogude üle.

Dokumendis on viidatud ühe võimaliku ohuallikana Venemaa julgeolekule piirilepete puudumist üksikute naaberriikidega. Siin pole tingimata küsimus ainult Eestis, vaid Venemaal on piiriprobleeme ka Norra, Ukraina, Kasahstani, Jaapaniga.

Rahvusliku julgeoleku saavutamiseks ei välistata ühtegi võimalikku vahendit, kaasa arvatud sõjalist jõudu. Eriti rõhutatakse strateegilise tasakaalu säilitamist ning tuumaarsenali kaasajastamist.

Autorid märgivad, et lähiaastatel kasvab globaalne informatsiooniline vastasseis, kus Venemaa peab kaitsma oma traditsioonilisi ideid ning rolli maailmas. Seejuures mainitakse ühe võimaliku ohuna katseid ümber hinnata Venemaa ajalugu, tema rolli ja kohta maailma ajaloos. Sellele vastutöötamiseks ning diasporaa ühendamiseks pannakse ette vaimse ja patriootliku kasvatuse arendamist Venemaal, aga ka humanitaarse ja informatsioonilise keskkonna edendamist SRÜ ja teiste riikide territooriumil.

Venemaa liitlasteks peetakse harjumuspäraselt SRÜ riike (huvitav, kas ka Ukrainat?) ning Shanghai koostööorganisatsiooni kaudu Hiinat.

KOKKUVÕTTEKS. Tegemist on selgelt aktiivse ja ambitsioonika dokumendiga, mille üheks peaeesmärgiks on Venemaa rolli tugevdamine globaalses majandus- ja julgeolekukonkurentsis. Seejuures on eriline rõhuasetus Venemaa vahetule naabrusele, kus ei välistata ka sõjaliste konfliktide puhkemist.

Üheks läbivaks peateemaks on energiapoliitika ning vastuseis lääneriikide tegevusele Lõuna-Kaukaasias (sic! Gruusia ja Aserbaidžaan) ja Kesk-Aasias. Samuti võib dokumendist järeldada, et Venemaa rakendab oma vahetus naabruses lisaks survepoliitikale ka nn. pehmete väärtuste edendamist, mille sisuks on katse luua ühtne "vene maailm".

Need on vaid mõned viited sellele dokumendile, mis vajaks ise veel põhjalikumat analüüsi ning võrdlust tegelikus elus toimuvaga.