Playboy kaanetüdruk ja Eesti välispoliitika
Ma pole küll nädalalehe The Baltic Times pidev lugeja, kuid teinekord, eriti lendudel, satub see ikka silme ette. Tegemist on ühe vähese, kui mitte ainukese ingliskeelse trükiväljaandega, mis kajastab Baltikumis toimuvat. Ma pole kursis, kes on selle väljaande taga täna ning mis on toimetuse juhtliin, kuid eriti viimasel ajal olen märganud toimetuse väga kummalisi valikuid ja ajakirjanduslikult küsitava väärtusega lugude ilmumist. Eilsel tagasilennul Riiast võtsin lugeda BT viimast numbrit (August 20-26, #668). Arvamusküljel vaatas vastu pealkiri: "The Difficult Lessons of Estonia's Foreign Policy", autoriks Tartu ülikooli " political scientist and foreign policy analyst " Anna-Maria Galojan (foto: Playboy repro). Mõnevõrra ambitsioonika tiitliga ennast pärjanud Galojani lugu on üks kummalisemaid arvamusi, mida ma viimastel aastatel olen Eesti välispoliitika kohta lugenud. Ta räägib sellest, kuidas Eesti poliitikud ja diplomaadid käsitlevad demokraatiat, inim...
Kommentaarid
samas aga ma leian, et ta eksib. ning et enamus mehe väiteid on üsna hõlpsalt ümber lükatavad.
kriitika ei ole vihkamine. ainult et kriitika peab olema põhjendatud. antud juhul on põhjendused vigased.
Aga mis meie meedia on tootnud Eesti seisukohtade levitamiseks Eesti Vabariigis vene auditooriumis!? mitte halligi!
kallid poliitikud kes te elate eestikeelses keskonnas ja venelastega läbi ei käi , teie ignorantsusest ja soovist mitte pingutada kohaliku venelase teavitamisel saab teatud asjaolude kokkusattumisel SUUR SUPP ja meie tavalised inimesed peame seda suppi helpima!
TE EI SAA ARU KUI OLULINE SEE ON!
Meil on välismaal sõpru aga venelane on meil kodus! Ei tule meile keegi appi kui me siin omavahel sõdime!
Bäckmani süüdistus apartheidis on lahmiv kriitika. rumal ja lühinägelik. samuti nagu muud väited, nt "vaba meedia puudumine". või väikeriikide kadumise ennustamine. jne. kuid teisest küljest - mida lahmivamad on süüdistused, seda lihtsam on nende alusetust tõestada, kas pole?
ja pealegi, kuidas kõlaski see Voltaire'le omistatud väide: "Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida te ütlete, kuid ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda." ehkki Voltaire nii ei lausunud (vist), meeldib see mõte mulle siiski. aga no mis sa minusugusest ikka tahad:)