Virmavirta valetab Eestit õpetades

Soome vanema põlvkonna ajakirjanik Jarmo Virmavirta on järjekindel Eesti välispoliitika halvustamisel ja õpetussõnade pealelugemisel. Postimehes täna ilmunud järjekordses kolumnis võtab ta kriitiliselt analüüsida Imbi Paju ja Sofi Oksaneni toimetatud populaarset artiklitekogumikku.

Asi pole mitte kriitikas, vaid viisis, kuidas Virmavirta (foto: Postimees.ee) sölmib oma teksti järjekordse valeliku karje Eesti välispoliitika suhtes. Ta kirjutab: "Venemaa halvustamine on Eesti ametlik välispoliitika, mida president Ilves nimetab raamatus «väärtuspõhiseks» välispoliitikaks. Selle poliitika tõelisus oli proovikiviks viimati 2008. aasta augustis Gruusia sõja ajal ning siis osutus see nõrgaks. President Mihheil Saakašvili kõrval polnud seismas näha ei Ameerika Ühendriike ega Euroopa Liitu."

Selles lõigus on korraga kaks valet, mida üks endast lugupidav poliitikavaatleja ei tohiks endale lubada. Liiati veel teisele riigile patroneerivalt sõnu peale lugedes.

Esiteks ei ole Eesti välispoliitika sisuks ühegi riigi halvustamine. Meie soov ja tahe on arendada Venemaaga sama heanaaberlikke suhteid nagu Soomega. Et seda saavutada, peab tahe olema mõlemapoolne. Eesti on korduvalt kinnitanud oma valmisolekut suhete edendamiseks kõigis valdkondades. Kui me tahame püsivat ja usaldusväärset suhet, peaks see loomulikult sisaldama vastastikuse lugupidamise põhimõtet.

Eesti väärtuspõhist välispoliitikat halvustades näitab Virmavirta, et talle jääb hoomamatuks vabaduse ja inimõiguste mõiste reaalne sisu. Eriti küüniline on Virmavirta poolt aga valetada, nagu ei seisnuks Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid Gruusia suveräänsuse säilitamise eest eelmise aasta augustis. Huvitav, mida tegid Nicolas Sarkozy või Condoleezza Rice Tbilisis, mida tegi lõppeks Soome välisminister Alexander Stubb.

Kahjuks on viimasel ajal meie meediaruumist jäänud vildakas mulje, et Soomes kujundavadki arvamust vaid lotilad ja virmavirtad. Tegelikkus on ju hoopis teine.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave