"Rahumissioon" NATO vastu?
Nendel päevadel on Uuralite taga Venemaa ja Kasahstani piiridel algamas muljetavaldav sõjaväeõppus. Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) liikmesriigid (Venemaa, Hiina, Kõrgõztan, Kasahtsan, Tadzhikistan ja Uzbekistan) viivad läbi kolmefaasilise suurmanöövri, mille ametlikuks koodnimetuseks on "Rahumissioon 2007".
Enam kui 6000 sõjaväelase (nendest 1700 tuleb Hiinast) ja näiteks 80 lennuki osavõtul harjutatakse terrorismi vastast võitlust. Õppuste organisaatorite ametlike kinnituste kohaselt ei pea osavõtvad riigid oma võimalike sihtmärkidena silmas kolmandaid riike.
Iseenesest pole SCO õppused midagi erakordset. 1998. aastal loodud organisatsioon on varemgi sõjalisi ühisharjutusi läbi viinud, kuid ikka ja jälle on korduma kippuvaks küsimuseks tõusnud - kas mitte terrorismi vastu sõdima õppivate riikide tegelikuks eesmärgiks pole lääneriikide kaitsealliansi NATO (sealhulgas mõistagi USA) mõjuvõimu piiramine.
Lisaks nimetet riikidele on SCO vaatlejariikideks veel India, Iraan, Pakistan ja Mongoolia, kes aga nendest õppustest osa ei võta.
Kogu selle "Shanghai koostöö" juures tekib mitu paradoksaalset küsimust. Ühest küljest on Venemaa ja Hiina huvitet USA ambitsioonide taltsutamisest nii globaalselt kui regionaalselt (näiteks energiarikkas Kesk-Aasias). Samas on ilmne, et Moskval ja Pekingil on põhjust ka omavaheliseks umbusuks.
Üks endine Venemaa kindralstaabi kõrge ohvitser on mulle kinnitanud, et Venemaa tegelikuks strateegiliseks ohuks ei ole mitte NATO, vaid justnimelt militaarselt kiirelt kasvav ning vastu Kaug-Ida hõredat taigat rahvaarvult suur Hiina.
Kinnituseks, et kõik pole sugugi nii roosiline, on ka eelmisel aastal umbes samal ajal toimunud paralleelõppused, kus ühelt poolt Hiina ja teisalt Venemaa viisid läbi teineteise vastu suunatud manöövrid. Siis polnud ei ühel ega teisel poolel vastastikku vaatlejaid kutsustud.
Samuti peaks Moskvat tegema murelikuks see, et kuigi SCO ühendab kolmandikku maailma rahvaarvust, on Venemaa majandusosakaal seal kõigest 5 protsenti.
Kuid nii või teisiti võib teatud ühisosa, aga USA vastasus näib selleks olevat, pühendada abinõu. Igatahes väärib alanud õppus, mis peaks päädima ka kõigi osalevate riikide liidrite kohtumisega, suuremat tähelepanu.
Enam kui 6000 sõjaväelase (nendest 1700 tuleb Hiinast) ja näiteks 80 lennuki osavõtul harjutatakse terrorismi vastast võitlust. Õppuste organisaatorite ametlike kinnituste kohaselt ei pea osavõtvad riigid oma võimalike sihtmärkidena silmas kolmandaid riike.
Iseenesest pole SCO õppused midagi erakordset. 1998. aastal loodud organisatsioon on varemgi sõjalisi ühisharjutusi läbi viinud, kuid ikka ja jälle on korduma kippuvaks küsimuseks tõusnud - kas mitte terrorismi vastu sõdima õppivate riikide tegelikuks eesmärgiks pole lääneriikide kaitsealliansi NATO (sealhulgas mõistagi USA) mõjuvõimu piiramine.
Lisaks nimetet riikidele on SCO vaatlejariikideks veel India, Iraan, Pakistan ja Mongoolia, kes aga nendest õppustest osa ei võta.
Kogu selle "Shanghai koostöö" juures tekib mitu paradoksaalset küsimust. Ühest küljest on Venemaa ja Hiina huvitet USA ambitsioonide taltsutamisest nii globaalselt kui regionaalselt (näiteks energiarikkas Kesk-Aasias). Samas on ilmne, et Moskval ja Pekingil on põhjust ka omavaheliseks umbusuks.
Üks endine Venemaa kindralstaabi kõrge ohvitser on mulle kinnitanud, et Venemaa tegelikuks strateegiliseks ohuks ei ole mitte NATO, vaid justnimelt militaarselt kiirelt kasvav ning vastu Kaug-Ida hõredat taigat rahvaarvult suur Hiina.
Kinnituseks, et kõik pole sugugi nii roosiline, on ka eelmisel aastal umbes samal ajal toimunud paralleelõppused, kus ühelt poolt Hiina ja teisalt Venemaa viisid läbi teineteise vastu suunatud manöövrid. Siis polnud ei ühel ega teisel poolel vastastikku vaatlejaid kutsustud.
Samuti peaks Moskvat tegema murelikuks see, et kuigi SCO ühendab kolmandikku maailma rahvaarvust, on Venemaa majandusosakaal seal kõigest 5 protsenti.
Kuid nii või teisiti võib teatud ühisosa, aga USA vastasus näib selleks olevat, pühendada abinõu. Igatahes väärib alanud õppus, mis peaks päädima ka kõigi osalevate riikide liidrite kohtumisega, suuremat tähelepanu.
Kommentaarid