Türgis muutusteta

Eile peetud Türgi ajaloo ühed tähtsamad parlamendivalimised andsid tulemuse, mis ühest küljest oli oodatud (valitseva AKP kindel võit), kuid teisalt jättis õhku valimiseelse peaküsimuse - kes ja kuidas peaks valima riigi uue presidendi.

Peaminister Erdogan, kes siin kõrvalpildil tähistab oma abikaasaga valimisvõitu, ei saanud oma erakonnaga kahekolmandikulist enamust põhiseadusreformi kindlaks läbiviimiseks.

Kuigi valitsuse saab Erdogan taas üksi moodustada, tuleb uue presidendi valimisteks (aga praeguse presidendi Sezeri ametiaeg lõpeb novembris 2007) Õigluse ja Progressi Parteil (AKP) ilmselt leida liitlasi. Ja see ei pruugi olla sugugi kergem, kui selle aasta kevadel. Igatahes näib, et sisepoliitiline dünaamika jääb Türgis vähemalt eelolevaks poolaastaks väga kõrgeks.

Erdogani võit oli muidugi kergenduseks nii investoritele kui ka nendele, kes soovivad Türgi jätkuvat reformipoliitikat Euroopa Liiduga võimalikku liitumist silmas pidades. Erdogan lubas seda enne valimisi ja kinnitas üle ka eile õhtul.

Mis puudutab aga näiteks kurdi probleeme (nii siseriiklikke kui piiriüleseid - Iraak), siis siin on juhtohjad peaasjalikult Erdoganiga mitte just väga ühte sammu astuva sõjaväe käes. Kas näiteks jutud võimalikust invasioonist Põhja-Iraaki jäävad püsima ka peale valimisi ning millist aktiivsust võib oodata kurdide (PKK) tegevusest? Igatahes tundub, et nn ilmaliku Türgi kaitsel seisev armee hoiab valimisjärgsel situatsioonil pingsalt silma peal.

Siit aga tulenebki ehk suurim küsimus Türgi lähitulevikule, mis eile jäi veel vastuseta - kuivõrd suudab AKP balansseerida oma valijaskonna (suurem osa 47 toetusprotsendist tuli ikkagi Anatooliast ja muudest maapiirkondadest) selgelt islamimeelsema hoiaku ning riigile strateegiliselt kasulikuma euroopaliku reformipoliitika vahel. Ning millist rolli peaksid siin mängima Euroopa poliitikud.

Seepärast on minu arvates väga oluline Türgi teemadele tervikuna ka meie välispoliitilises diskussioonis pisut enam aega ja ruumi kulutada, sest pelgalt Euroopa Liidu laienemisest ja avatud uste poliitikast rääkiv jutt on ilma sügavama analüüsita veidi õõnsavõitu.