Punasekarva Vene-konverents Vilniuses

Euroopa sotsialistliku partei ning selle Leedu sõsara poolt korraldatud tänane seminar Vilniuses, mille teemaks oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete seis, jättis siinkirjutajale otsesõnu masendava mulje. Ma ei tea, võib olla oli organisaatorite eesmärk tahtlikult olukorda ilustada ning positiivsusele rõhuda, kuid tegelikest probleemidest ja julgeolekuohtudest kippus jutt kauge kaarega mööda käima.

Tunnistan, et konservatiivina sattusin sellele puansekarva üritusele mõneti juhuslikult. Kuid seda enam oli huvitav jälgida, kuidas Leedu ja Euroopa sotsid käsitlevad Euroopa Liidu ja Venemaa suhete tänast seisu.

Vaid mõned viited esinemistele ja väljaütlemistele. Kunagine kolleeg Leedu seimi väliskomisjoni esimehe kohal ja nüüdne peaminister Gediminas Kirkilas (pildil) püüdis kõigiti jätta muljet, et paljud probleemid Venemaa ja Euroopa Liidu (sealhulgas Leedu) suhetes on tingitud kahest asjaolust: esiteks postimperiaalne reaalsus ning lähenevad valimised. Kui esimese arvamusega saaks veel nõustuda, siis näiteks Euroopa ähvardamine rakettidega kipub küll olema midagi enamat kui valimistest ajendatu.

Euroopa Parlamendi sotside grupi asepresidendid Jan Marinus Wiersma ja Hannes Swoboda tutvustasid kahasse kirjutatud neljaleheküljelist paberit, mille sisuks oli partnerlussuhte möödapääsmatus Brüsseli ja Venemaa vahel.

Mõistetav soov, kuid vähemalt ühes küsimuses jäi esitatu arusaamatuks. Hollandlane Wiersma ütles otsesõnu, et kuna Venemaa ei soovi saada Euroopa Liidu liikmeks, siis me ei peaks ka nn Kopenhaageni kriteeriume neile nii palju peale suruma. Ehk siis piltlikult öeldes, las Venemaa tapab Tshetsheenias palju tahab ning suukorvistab ühiskonda, meid see ei puuduta. Puudutab küll. Ja kuidas veel. Rakettidega ähvardamine või naaberriikide siseasjadesse sekkumine on paljuski just sellest tingitud, et Venemaa sisemine areng on suunatud konkureerivate poliitiliste ideede ja arvamuste lämmatamisele.

Leedu välisminister Petras Vaitiekunas (kes pole küll sots), keda nägin esimest korda rääkimas, jättis küll uskumatult hajali mulje. Minul jäi tema pikast ja hüplevast kõnest meelde vaid kaks teesi. Esiteks, Venemaa ei saa enam kunagi olema totalitaarne riik. Teiseks, kui Euroopas on demokraatia liberaalne, siis Venemaal suveräänne. Kes vähegi tänast Venemaad tunneb, jäävad need kaks teesi küll pisut soovmõtlemise kilda. Eriti viimane tees.

Venemaa esindajad (Vassili Lihhatshjov Riigiduumast, Boriss Guseletov Õiglasest Venemaast ja endine Gorbatshovi nõunik Andrei Gratshjov) ajasid tüüpilist juttu: mõistke, et Venemaa on midagi erilist ning demokraatia arenemine käib omamoodi. Pealegi on Venemaa suur ja võimas, mis vajab lugupidavat suhtumist. Ehk üksnes Gratshjov oskas hoiatada, et kujunenud on olukord, kus Külma sõja võtted rahvusvahelistes suhetes võivad muutuda reaalsuseks.

PS: see, et Leedu on ikka parajalt maas internetiseerituselt, tunned kõikjal. Kirjutan seda blogilugu praegu seminari lõputunnil Leedu parlamendis, kus kahjuks puudub WiFi levi (tõsi Riigikogus on WiFi vaid paari-kolme aasta vanune). Polnud seda ega „jämeühendust” ka hotellis. Nüüd lõpuks siin Vilniuse lennujaamas siiski miski funkab. Proovime!