"Müncheni hoovus" kogub jõudu

Äsjane Venemaa ja Suurbritannia suhete teravnemine pole kahjuks ootamatu ega erandlik. Ka siin blogis on mul viimase poole aasta sees korduvalt tulnud osundada Venemaa välispoliitika muutumisele agressiivsemaks ning pingeid pigem eskaleerivaks.

President Putini Müncheni kõnest selle aasta veebruaris alguse saanud selgelt tajutav"hoovus" on kandnud Venemaa välispoliitilist tegevust kõik need viimased kuud.

Hoolimata president Bushi katsest Kennebunkporti kalapüügiga Vene-Lääne suhete olukorda leevendada, on "Müncheni hoovus" pigem jõudu kogumas kui taandumas.

Vaevalt jõudis Venemaa teatada oma eemaldumisest Euroopa julgeolekuarhitektuuri ühest alustalast - Euroopa tavarelvastusleppest ning seoses sellega ka Istanbuli kohustustest (vägede väljaviimine Gruusiast ja Moldovast), kui juba on rahvusvaheliste uudiste esireas Litvinenko juhtumist tulenev kriis Londoni ja Moskva suhetes.

Sõnaga, viimasel ajal ei möödu nädalatki (teinekord päevagi), kui Venemaa ei toodaks oma käitumisega murettekitavaid esiuudiseid. Kahjuks on nad kõik sellest reast, mis viitavad usalduse järk-järgulisele vähenemisele Venemaa ja Lääne suhetes (eeskätt siis Moskva tegevuse tõttu) ning strateegilise partnerluse tähenduse üha õõnsamaks muutmisele.

Kui see oleks valimiseelses situatsiooni mõeldud üksnes sisemisele auditooriumile, siis võiks eeldada, et tegemist on ajutise nähtusega. Paraku tundub vähemalt mulle, et strateegiline suund Venemaa suureks tegemisel eeskätt läbi energiamanipulatsiooni on hoopis kaugeleulatuvam ning sügavam, kui oskaks esiotsa arvata.

Tundub, et 2005. aasta lõpul Putini enda sõnastatud eesmärk Venemaa muutmiseks energia superriigiks on tegelikkuses tähendamas ka tõsist ideoloogilist survet vabale maailmale. Venemaa "suveräänne demokraatia" on ju kaugelt midagi muud kui Euroopa ja kogu läänemaailma väärtussüsteem. Mäletame, et ka Brezhnevi-aegses põhiseaduses oli demokraatia sõnana esinemas. Kuid mis tegelikkuses sündis, teame kõik.

Kui "Müncheni hoovus" jääb kestma pikemalt (aga veelkord: nii see näib), siis on väga raske ette kujutada, mis oleks selleks imerohuks, mis hoiaks Vene-Lääne suhteid edasisest jäätumisest. Ainus, mis läänemaailmal teha on - omada tunnustet ja põhimõttekindlaid liidreid (a la Reagan-Thatcher) ning hoida ahvatlustele vaatamata võimalikult suurt üksmeelt.