Euroopa suurte kummaline ohuhinnang

Financial Timesi eile avaldatud lühiuudis räägib sellest, et USA on Euroopa suurriikide (Hispaania, Itaalia, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa) avalikkuse jaoks jätkuvalt kõige suurem rahvusvahelise stabiilsuse ohustaja. Seevastu näiteks Ameerika Ühendriikides peetakse suurimateks ohustajateks Põhja-Koread ja Iraani.

Ühest küljest pole ju midagi imestada, sest halvasti ettevalmistatud ning savijalgadele toetunud põhjendus Iraagi invasiooniks on president Bushile ja laiemalt Ameerika Ühendriikidele andnud suure löögi. Avalikkus näeb pidevalt veriseid pilte Iraagist ning seepärast on kiirelt levinud arvamus, et just USA on kõiges selles süüdi.

Samas on ikka väga kummaline, et Euroopa suhtes viimasel ajal selgelt vaenuliku hoiaku võtnud Venemaa on läänepoolsete suurriikide elanikele enam kui kuus korda ohutum kui USA. Küüniline öelda, kuid ilmselt on avalikkuse mõjutamiseks ja äratuskelladeks vaja üksnes verd ja pisaraid. Kurb.

See on ikka paras kõverpeegel, mis teeb ka poliitikute elu oma valikuid seades parajalt keeruliseks. Pole siis ime, et Euroopa Liidu loomuliku partneri ja liitlase Ameerika Ühendriikidega on suhted venitatud ning transatlantiline koostöö käib teinekord üle kivide ja kändude.

Samas, kui sarnane küsitlus viia läbi Euroopa idapoolsetes riikides, siis nähtavasti on vastused vastupidised. Järeldus on ilmne: Euroopa ühtsus on ohtlikult murendatav ning läänemaailma stabiilsuse tegelikud ohustajad võivad rahulikult oma plaane pidada.

Siiski võib loota, et nii Euroopa uued liidrid (Merkel, Sarkozy, ka Brown) ning eelseisvad presidendivalimised USAs toovad sellesse ohtlikult lõhestavasse tunnetuspilti kiire muutuse.