Venemaa pakub "rahupoliitikat"

Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tänane programmiline artikkel nädalalehes Moskovskie Novosti on huvitav lugemine. Eriti kui osata ridade vahelt terad üles leida. Ei kinnita, et suutsin kõik välja sõeluda, kuid siiski.

Minu arvates on tegemist „heas” nõukogude vaimus kirjutatud tekstiga, mille peamiseks mõtteks on vastandumine Ameerika Ühendriikidele ning laiemalt Läänele tervikuna. Lavrovi meelest on Venemaa esiletõus vältimatu, sest reaalpoliitilised valikud sunnivad seni ideoloogiale või väärtustele toetanud läänemaailma oma seisukohti muutma.

Lavrov ironiseerib Euroopa Liidu ja NATO laienemise üle, pidades seda poliitiliseks ning ajalukku suunatuks. Tema meelest külma sõja kuvand blokimaailmast on oma aja ära elanud ning uut maailmakorda hakkavad määrama riikide pragmaatilised huvid.

Venemaa endise luureülema, välis- ja peaministri Jevgeni Primakovi tubli õpilasena jätkab Lavrov multipolaarse maailma idee arendamist, rõhutades, et Venemaast kujuneb pöördumatult multitsivilisatsiooniline (ehk euroasiaatlik) ning suveräänne jõukeskus.

Venemaa rõhutab, et ilma temata pole lootust edu saavutamiseks Lähis-Idas Iraaniga või Kaug-Idas Põhja-Koreaga. Samal ajal mängib Moskva avalikult kahel suunal. Ühest küljest müüakse relvi Iraanile ja Süüriale, teisalt aga hurjutatakse läänemaailma püüdlustes Iraagis ja Afganistanis stabiilse ning partnerlusele suunatud valitsemiskorra järele.

Otsati pole Lavrovi unistused päris alusetud. Äsja Saksamaalt naasnuna võin arvata, et Euroopa suurvõimud näevad Venemaas kahtlemata olulist mõjutajat küsimustes, mis võivad tõsiselt nihestada globaalseid arenguid. Sellele baseerub ka Moskva arrogants ning usk, et väärtuspõhine välispoliitika on relikt. Miks rääkida inimõigustest või ajakirjandusvabadusest, kui võib rääkida naftast ja gaasist ja tuumarelvadest, arvab Moskva.

Kuid õnneks pole seis siiski pöördumatu. Kuigi Venemaa naudib hetkeseisu ning loodab selle igikestvust, on ilmsed kaks probleemi: esiteks ei saa praegune võimusüsteem olla pikaajaliselt jätkusuutlik. Teisalt sunnib Venemaa enda käitumine Euroopat ühtsema välispoliitika suunas.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
"Miks rääkida inimõigustest või ajakirjandusvabadusest, kui võib rääkida naftast ja gaasist ja tuumarelvadest, arvab Moskva."

Kui on vaja rääkida naftast ja gaasist ja tuumarelvadest, siis ei saa rääkida inimõigustest või ajakirjandusvabadusest, nii arvab tegutseb Lääs.
Marko Mihkelson ütles …
Suurvennale: päris üks-ühene taandamine see siiski pole.Venemaa on eriti viimasel paaril aastal andnud piisavalt põhjust selleks, et Lääne ilmselged illusioonid hajuksid. Samas on Lääs jätkuvalt lõhkise küna ees: mida teha Venemaaga, kiirelt suureneva väärtuslõhega ning sellest tulenevate ohtudega võimalikele tulevikustsenaariumitele?

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA