Eesti Euroopa tuumikusse!

Tänasel Postimehe arvamusliidrite lõunal kõnega esinenud president Toomas Hendrik Ilves rääkis vajadusest võtta Eesti üheks eesmärgiks liikumise Euroopa tuumiku suunas.

Ilvese mõte pole iseenesest uus, kuid tuleb väga õigel ajal. Viimaste kuude arengud Euroopa Liidus on loonud olukorra, kus peamiseks küsimuseks on tõusnud - kuidas ja kas Euroopa Liit suudab sisemiselt oma otsustamisprotsessiga edasi minna?

Nagu Ilves täna kirjeldas, on kolm võimalikku stsenaariumi: valutuim - põhiseadusliku leppe jõustamine; liitu lõhkuv - Verheugeni idee suurtest ja väikestest ning kolmas - Ilvese meelest tõenäolisem - Euroopa uue tuumiku teke (euro, aga ka Schengeni liikmete kaudu).

Siin mõned päevad tagasi blogides väitsin, et Saksamaal läheb keeruliseks reanimeerida põhiseadusliku leppe protsess. Valimised Prantsusmaal on siin üheks takistuseks. Portugal ja Sloveenia, kes jätkavad Saksamaa tööd, ei pruugi protsessi oluliselt mõjutada.

Verheugeni idee tundub kahtlase ja mitterealiseeritavana. Riikide jaotamine suurteks ja väikesteks ei ole lahenduseks ning võib kaasa tuua tõelise juhtimiskaose ning usalduskriisi.

Kolmas tee, mida ehk Euroopas on viimasel ajal kõlavamalt propageerinud Belgia peaminister Guy Verhofstadt oma raamatus "Euroopa Ühendriigid", on Euroopa uus ühendamine uue tuumiku näol. Selleks tuumikuks oleksid riigid, kes eeskätt on ühinenud eurotsooniga ning samuti, kes kuuluvad Schengeni liikumisruumi. Kes sinna ei kuulu (praegu ka Eesti) jääksid justkui taaskord välja.

Viimase tee võimalikkust suurendab kindlasti hiljutised sisepoliitilised probleemid peaaegu kõigis Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Lisaks Lääne-Euroopas valitsev tunnetus, et tegemist on nende heaolu ohustajatega ("Poola torumees") ning kes on väga sügavate soveetlike mõjutustega. Ka surub peale teema, mis hirmutab paljusid Lääne-Euroopas - Türgi liitumisprotsess.

Kõige selle pealt tõuseb mõistagi küsimus: mida peaks tegema Eesti? Eesti on põhiseadusliku leppe ratifitseerinud ning töötab selle nimel, et see protsess ka edasi liiguks. Kuid samas tuleb tunnistada, et näha eriti britte, aga uuesti ka prantslasi ja hollandlasi sellega liituma, näib vähetõenäolisena. Samas on mõistagi võimalus leppe modifitseerimiseks, kuid siin on kahtlus, et see ei pruugi oluliselt muuta Nice'i lepingu põhisisu ega too kaasa juhtimismudelis olulisi muudatusi.

Verheugeni idee on Eestile arusaadavalt vastuvõetamatu. Mitte ainult sellepärast, et me hoiaksime volinike kohtadest kinni, vaid liikmesmaade jaotamine suurteks ja väikesteks looks pöördumatu pretsedendi.

Seepärast jääb meie valik: kas olla tagahooviriik koos sellega kaasnevate ohtude ning probleemidega või me võtame endale selge kursi liitumaks Euroopa tegeliku otsustusprotsessiga. Minu arvates siin tegelikult valik puudub: Eesti peab liikuma Euroopa tuumikusse!

Selleks on vajalik praegu juba tulevase valitsuse väga tõsine pingutus liitumaks eurotsooniga. See ei ole üksnes rahamajanduslik teema, vaid meile ehk isegi rohkem julgeolekupoliitiline küsimus. Sama kehtib Schengeni tsooniga. Need on institutsioonilised küsimused. Sisulises plaanis on meil aga praeguse vohava rehepapluse aseml vaja luua ja laiendada Eesti strateegilist vaadet Euroopa probleemidele. Me peame hakkama rääkima ja huvi tundma teemade üle, mis meid vahetult ei puuduta. (Siit viide ka IRLi valimisprogrammi välispoliitika osa 2. ja 6. punktile). Vastasel juhul on raske eeldada, et suudame enda muresid arusaadavaks ning toetustleidvaks teha.

Toomas Hendrik Ilves tegi täna otsa lahti. Loodetavasti muutub Euroopa ja Eesti tuleviku teema tõsiseks küsimuseks ka alanud valimiskampaanias. Mina igal juhul ei näe teist varianti kui töötada eesmärgi nimel - Eesti Euroopa tuumikusse!