Eesti Euroopa tuumikusse!

Tänasel Postimehe arvamusliidrite lõunal kõnega esinenud president Toomas Hendrik Ilves rääkis vajadusest võtta Eesti üheks eesmärgiks liikumise Euroopa tuumiku suunas.

Ilvese mõte pole iseenesest uus, kuid tuleb väga õigel ajal. Viimaste kuude arengud Euroopa Liidus on loonud olukorra, kus peamiseks küsimuseks on tõusnud - kuidas ja kas Euroopa Liit suudab sisemiselt oma otsustamisprotsessiga edasi minna?

Nagu Ilves täna kirjeldas, on kolm võimalikku stsenaariumi: valutuim - põhiseadusliku leppe jõustamine; liitu lõhkuv - Verheugeni idee suurtest ja väikestest ning kolmas - Ilvese meelest tõenäolisem - Euroopa uue tuumiku teke (euro, aga ka Schengeni liikmete kaudu).

Siin mõned päevad tagasi blogides väitsin, et Saksamaal läheb keeruliseks reanimeerida põhiseadusliku leppe protsess. Valimised Prantsusmaal on siin üheks takistuseks. Portugal ja Sloveenia, kes jätkavad Saksamaa tööd, ei pruugi protsessi oluliselt mõjutada.

Verheugeni idee tundub kahtlase ja mitterealiseeritavana. Riikide jaotamine suurteks ja väikesteks ei ole lahenduseks ning võib kaasa tuua tõelise juhtimiskaose ning usalduskriisi.

Kolmas tee, mida ehk Euroopas on viimasel ajal kõlavamalt propageerinud Belgia peaminister Guy Verhofstadt oma raamatus "Euroopa Ühendriigid", on Euroopa uus ühendamine uue tuumiku näol. Selleks tuumikuks oleksid riigid, kes eeskätt on ühinenud eurotsooniga ning samuti, kes kuuluvad Schengeni liikumisruumi. Kes sinna ei kuulu (praegu ka Eesti) jääksid justkui taaskord välja.

Viimase tee võimalikkust suurendab kindlasti hiljutised sisepoliitilised probleemid peaaegu kõigis Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Lisaks Lääne-Euroopas valitsev tunnetus, et tegemist on nende heaolu ohustajatega ("Poola torumees") ning kes on väga sügavate soveetlike mõjutustega. Ka surub peale teema, mis hirmutab paljusid Lääne-Euroopas - Türgi liitumisprotsess.

Kõige selle pealt tõuseb mõistagi küsimus: mida peaks tegema Eesti? Eesti on põhiseadusliku leppe ratifitseerinud ning töötab selle nimel, et see protsess ka edasi liiguks. Kuid samas tuleb tunnistada, et näha eriti britte, aga uuesti ka prantslasi ja hollandlasi sellega liituma, näib vähetõenäolisena. Samas on mõistagi võimalus leppe modifitseerimiseks, kuid siin on kahtlus, et see ei pruugi oluliselt muuta Nice'i lepingu põhisisu ega too kaasa juhtimismudelis olulisi muudatusi.

Verheugeni idee on Eestile arusaadavalt vastuvõetamatu. Mitte ainult sellepärast, et me hoiaksime volinike kohtadest kinni, vaid liikmesmaade jaotamine suurteks ja väikesteks looks pöördumatu pretsedendi.

Seepärast jääb meie valik: kas olla tagahooviriik koos sellega kaasnevate ohtude ning probleemidega või me võtame endale selge kursi liitumaks Euroopa tegeliku otsustusprotsessiga. Minu arvates siin tegelikult valik puudub: Eesti peab liikuma Euroopa tuumikusse!

Selleks on vajalik praegu juba tulevase valitsuse väga tõsine pingutus liitumaks eurotsooniga. See ei ole üksnes rahamajanduslik teema, vaid meile ehk isegi rohkem julgeolekupoliitiline küsimus. Sama kehtib Schengeni tsooniga. Need on institutsioonilised küsimused. Sisulises plaanis on meil aga praeguse vohava rehepapluse aseml vaja luua ja laiendada Eesti strateegilist vaadet Euroopa probleemidele. Me peame hakkama rääkima ja huvi tundma teemade üle, mis meid vahetult ei puuduta. (Siit viide ka IRLi valimisprogrammi välispoliitika osa 2. ja 6. punktile). Vastasel juhul on raske eeldada, et suudame enda muresid arusaadavaks ning toetustleidvaks teha.

Toomas Hendrik Ilves tegi täna otsa lahti. Loodetavasti muutub Euroopa ja Eesti tuleviku teema tõsiseks küsimuseks ka alanud valimiskampaanias. Mina igal juhul ei näe teist varianti kui töötada eesmärgi nimel - Eesti Euroopa tuumikusse!

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Nuujah! Olen poolt! Aga kui selle artikli peale vähemalt 30 sekundit oma mõtlemist pingutada täiendaks seda omalt poolt väitega - suhted Moskvaga käivad Eesti jaoks läbi Brüsseli ja suhted Brüsseliga nii mitmeski küsimuses läbi Moskva.

Väide võib olla vildak, kuid EL tuumikus tegutsemiseks peab Eesti igal juhul vabanema kahtlustusest, et meie põhiline probleem on Venemaa ning et Euroopa Liitu oli meil kah vaja vaid selleks, et Venemaale trääsa näidata. Kremli propaganda üritab ju igati sellist suhtumist meie suhtes ajada. Mõni aeg tagasi teatas ju Kremli ruupor, et EL on Balti riikide mõju all! Kui me tahame, et meid Euroopa Liidus võetaks riigina, kes teab, milliseks võiks Euroopa järgnevatel aastakümnetel kujunema, peame EL-is näitama end riigina, kes suudab Venemaasse ilma kompleksideta suhtuda.

Kui me hakkame Venemaaga seotud tundlike küsimuste puhul nägusd tegema ning rääkima ühe suuga "jaa", teisega "ei mingil juhul!" ja kolmandaga "võib olla", siis ei võeta ka Euroopa Liidus ja veel vähem selle välispoliitikat kujundavas tuumikus eriti tõsise partnerina. Ma saan väga hästi aru, et Moskva suunal täna-homme midagi juhtuda ei saa, kuid samas on mul tunne, et Eesti poliitikud ülehomse peale mõtlema pole eriti suutelised. Veel vähem selleks mingit tegevusplaani välja töötama. Tulemuseks on aeg-ajalt üles riputatavad deklaratsioonid (kuni järgmise korrani).
Marko Mihkelson ütles …
Victoriga laias laastus nõus. Tuumikusse jõudmine ei peaks tõesti tähendama pagemist millegi või kellegi eest. Kompleksiga pole sa tõsiseltvõetav ei kodus ega veelvähem piiri taga. Küll aga on oluline, et sa käitud põhimõtete järgi ning järjekindlalt. Ja siin pole oluline, et meie positsioon näiteks suhetes Venemaaga võib erineda Prantsusmaa lähenemisest. Tähtis on tahe ning valmisolek jõuda ühise nimetajani. Kui hindame teiste positsioone, siis saame ka tuge omadele. Peaasi on loobuda kaasaegsest kompleksist, et me oleme "uus" Euroopa riik.
Priit ütles …
Nõustun, et Eesti peab sinna tuumikusse pressima ennast ent Neivelti väitel enne 2010 aastat me euroga ei liitu nii et, kas me ei jää rongist maha? Oleme juba ühe jalaga väljas?!
Teiseks kahtlen Verhofstadti nägemuse kasulikkuses. Kardan, et see pigem nõrgestab EL kui ühtset tervikut ja omakorda rahvusvahelises süsteemis võib EL kaotada oma (niigi teisejärgulise USA järel oleva) prestiiži. Rääkimata sisemistest vastuoludest, mis tekivad tuumiku ja outsiderite vahel. Lisaks, kummale poole jääb UK?
Marko Mihkelson ütles …
Priidule: tõsi, oleme tõesti pooleldi juba eemal. Paraku ka seetõttu, et meie praegune valitsus pole eriti aktiivselt teemaga tegelenud. Peidetakse üksnes selle taha, et inflatsiooninäitajad lihtsalt ei luba midagi teha. Arvan siiski, et euroga liitumine on sedavõrd tähtis küsimus, mis peaks sundima meie täitevvõimu aktiivsemale lobimisele ka poliitilise otsuse suunas. Selle asemel aga, et Brüsselis või mujal Euroopas tööd teha, eelistavad mõned meie ministritest hoopis Vene poliitikute seltsi:( Loomulikult ei ole Verhofstadti idee täiuslik, kuid see on paraku trendinäitajaks, mis suunas poliitikute mõtted Euroopa tuumikus liiguvad. Brittidega näib aga nii, et nende skepsis ei luba ühtegi enamat sammu Euroopa suurema ühtsuse suunas kui siiani juba saavutet. Ühel hetkel peab tulema lihtsalt otsustamise aeg.

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA