Ja nii nad tapsidki ... Jabloko

Uudis sellest, kuidas Peterburi linna valimiskomisjon kõrvaldas läbinähtava jõuga liberaalse erakonna Jabloko nimekirja lähenevatelt kohalikelt valimistelt, on veelkordseks (kui mitmendat korda?) kinnituseks sellest, millises suunas liigub Venemaa.

Kuivõrd märtsikuised valimised Venemaa erinevates regioonides võivad luua teatava eelhoiaku detsembris asetleidvateks Riigiduuma valimisteks ning sellele järgevateks presidendivalimisteks, siis Kremli poliittehnoloogid on võtnud nõuks tagada nii Ühtsele Venemaale kui teistele keskvõimu kontrolli all olevatele poliitilistele jõududele "vajalik hea tulemus".

Riigiduuma eelmistel valimistel 2003. aastal parlamendist napilt välja jäänud Jabloko on viimastel aastatel võidelnud ellujäämise eest. See aga ei näi kuidagi meeldivat Kremlile, sest niipea, kui Jabloko võiks valimistel võtta hea tulemuse ning varjutada keskvõimu lemmikuid, leitakse tehniline põhjus Jabloko valimistelt kõrvaldamiseks. Nii juhtus see mõnda aega tagasi Karjalas, kui Jablokole ennustati Ühtsele Venemaale võrdväärset tulemust. Samuti kõrvaldati Jabloko Dagestani valimistelt ning liiguvad jutud, et sama võib juhtuda Moskva oblasti duuma valimistel.

Samas on selge, et suures pildis on nii Jabloko kui ka konservatiivne Paremjõudude Liit (SPS) juba ammu tasalülitatud ega suuda pakkuda Venemaa kontekstis mingit konkurentsi. Kahju. Ka Mihhail Kasjanovi juhitud liikumine ei näi haaravat seda ootust, mis valitseb Vene ühiskonnas. Pealegi, kui kogu valimisprotseduur, nagu näeme Jabloko puhul Peterburis, on sedavõrd läbinähtavalt võimude kontrolli all.

Ootan ka huviga, mida arvavad asjast Jabloko kaks sõsarparteid Eestis. Teatavasti on Jabloko tihedalt seotud Euroopa liberaalide parteiperega, kuhu Eestist on vastu võetud nii Reformierakond kui ka Keskerakond. Viimase seisund on eriti vastuoluline. Keskerakond, kes oma rahvusvahelise kuuluvuse järgi peaks seisma kõigiti Jabloko selja taga ning olema mures liberaalsete vaadete jõulise allasurumise pärast Venemaal, on oma koostööleppe kaudu aga seotud Ühtse Venemaaga, poliitilise jõuga, kelle ilmsetes huvides on liberaalse konkurendi tasalülitamine.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
MArko,

Loen su blogi suure huviga, sest endal ei ole aega ja kogemust välispoliitilisi uudiseid läbi seedida. Ma ühinen sinu murega, et Venemaa kaugeneb läänelikust demokraatiamudelist ning Eestis on "eesti mehed", kes seda teadlikult(miks küll!?) või ebateadlikult(lihtsalt rumalad!?) toetavad.
Globaalses mõttes tuleks minu meelest hakata vaatama mitte ainult Venemaa, vaid ka Aasia (Hiina) arengusuundi, mis ka ei süvenda usku maailma saabuvasse rahumeelsesse arengusse.
Jõudu sulle!
29 jaanuar, 2007 12:02
Marko Mihkelson ütles …
Agris: tänud, täiesti nõus viitega Aasiale (Hiina). Nagu siingi blogis varem kirjutasin, olen väliskomisjonis ja ka ühes EPL arvamusloos rõhutanud meie Hiina poliitika suurema läbimõtlemise/teadvustamise vajadust. Lisaks siis veel muidugi arengud Lähis-Idas ja Iraani kasvu mõju piirkonnale ning maailmale. Aga jah, nagu näed, Eesti tegeleb peaasjalikult praegu aga vaid ühe puuslikuga Tõnismäel:(
29 jaanuar, 2007 13:03
Priit ütles …
Pronkssõduri mure on tõesti väga suure tähelepanu osaliseks saanud, kuid seda probleemi ei tohiks alahinnata. NYT artikkel ja ka sinu blogist võib välja lugeda, et lääne riigid ei mõista (hetkel) Eesti seisukohti. Arvan, et praeguseks peaksime suuname oma diplomaatilised oskused just selgitamaks kolmandatele osapooltele meie olukorda, sest muidu oleme varsti ühes potis koos teiste Ida-Euroopa riikidega, kus Lääne silmis valitsevad tagurlikud jõud (Poola, Ungari..)

P.S. Vabandust, et artikli teemast pisut kõrvale kaldusin.
29 jaanuar, 2007 14:00
Marko Mihkelson ütles …
Priidule: väga õige tähelepanek. Seepärast ma ka viitasin varem Davosi foorumile näiteks, kus meid polnud. Kuna poliitilise otsustamise kõrgtasemele on Eesti ligipääs Euroopas piiratud (puhtalt väikeriigi paratamatu probleem), siis tuleb tõepoolest kasutada kõiki vahendeid oma sõnumi selgitamiseks.
29 jaanuar, 2007 14:05
Anonüümne ütles …
aga Marko, kuidas sa hindad, kuivõrd on too puuslik sisepoliitiline, kuivõrd välispoliitiline "case". oleks kena, kui sa hindaks seda protsentuaalselt.

et sul see lihtsam oleks, pakun omapoolselt:
- meil endil nähakse seda 85% sisepoliitilisena
- väljastpoolt vaadatuna (kui summeerida nii VF kui teiste vaatenurk) vast nii 50-50

kuidas kommenteerid?

KT (vabandust, google sõi mu identiteedi "ära", seetõttu kommin anonüümina)
29 jaanuar, 2007 22:41
Marko Mihkelson ütles …
KT: ma arvan, et sinu lähenemine on päris tõelähedane. Meil tõesti ei suudeta kahjuks aduda selle teema välispoliitilist mõõdet. Ütlesin juba mõnda aega varem, et puusliku toomine valimiskampaaniasse on lühinägelik samm. Emotsioone kütab, kuid lahendusi ei pruugi pakkuda.
29 jaanuar, 2007 23:45
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange...
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem...
Lisateave

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Kujutis
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Lisateave