Kreeka kriis teeb Eestist Põhja-Euroopa riigi

Kreeka kriisi üheks võimalikuks tulemuseks on Eesti üha selgem lahtirabelemine nõndanimetatud Ida-Euroopa geopoliitilisest taagast ning meie üha mõistetavam sidumine Põhja-Euroopa riikide grupiga. Õigupoolest võib lõunaeurooplaste üle-jõu-elamine ning nõrk valitsemisdistsipliin olulisel määral mõjutada kogu Euroopa (geo)poliitilist kaardipakki.

Kui veel aasta tagasi kiruti üksmeelselt Euroopa Liidu idaserva riike (Läti ja Ungari andsid selleks ka põhjuse) kui majanduspoliitilist hädaorgu, siis Kreeka ja tegelikult kogu eurotsooni fiskaalnäitajad on ikka kaugel sellest, mida näevad ette Maastrichti kriteeriumid.

Seepärast on päris loomulik, et keerulises majandusseisus poliitilist stabiilsust ning konservatiivse eelarvepoliitika kaudu jätkusuutlikke makronumbreid näitav Eesti pole enam lihtlabaselt käsitletav "endise kommunistliku riigina" või eriti tobedalt kõlavana - "endise Nõukogude Liidu vabariigna", vaid väga selgelt, jõuliselt ja solidaarselt Euroopa väärtusi ning põhimõtteid kandva riigina.

Mõistagi ei pääse Eesti nii pea Venemaa faktorist ja tema neoimperialistlikust mõjutuspoliitikast, kuid eurole üleminek ning majandusliku võimekuse kindlustamine on äärmiselt oluliseks sammuks müütide lõhkumisel.

Kui siia veel lisada edukalt toimiva ning rahva toetust omava paremtsentristliku koalitsioonivalitsuse, kes on suutnud esimest korda Eesti ajaloos püsida võimul valimistest valimisteni (ei taha küll ära sõnada, kui nii näib minevat), siis on raske rääkida meist kui mingist "ida-euroopa" riigist. Brüsselis ja teistes pealinnades oleks samuti aeg see nutulaul lõpetada ning vaadata reaalsusele otsa just nii nagu ta täna on.

Tegelikult peaksime eeskätt ise oma kompleksidest üle saama ning veidigi enesekindlamalt oma tegemistesse suhtuma. Loomulikult on tööpuudus väga tõsine probleem, mis vaieldamatult kujuneb eelolevate valimiste üheks kesksemaks küsimuseks. Kuid see pole üksi Eesti mure. Hispaanias on üle 4 miljoni töötu ehk enam kui 20 protsenti tööealisest elanikkonnast.

Ka on infrastruktuurid meil veel takistamas nii sisemist kui piiriülest mobiilsust, kuid liikumine kaasaegsete tehnoloogiate ja võimaluste paremaks ellurakendamiseks on juba aastaid käimas. Mõistagi ei ole meie rahvatervise olukord kuigi kiiduväärt, kuid täiesti väär oleks öelda, et meie tervishoiusüsteem tervikuna poleks eriti viiimasel kümnekonnal aastal jõudsalt edasi arenenud.

Pole sugugi vähetähtis, et Eesti elanikkond on oma positiivses suhtumises nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse pannud väga selge ja laiapõhjalise aluse meie poliitikate kujundamisele just sellise loogika alusel, mis suunab Eestit oma arengus sügavamale Euroopasse. Selle kõige paremas tähenduses.

Sellel nädalal sündis veel üks oluline tähis Eesti sügavamas euroopastumises. Pariisis andsid OECD riikide suursaadikud oma põhimõttelise heakskiidu Eesti ühinemisele, mis tõenäoliselt leiab koos Iisraeli ja Sloveeniaga ametlikult aset veel sellel sügisel.