Venemaa pole demokraatiata NATO-kõlbulik


Neli Saksamaa endist julgeolekupoliitika tipptegelast avaldasid Der Spiegelis avaliku kirja, milles teevad ettepaneku alustada Venemaa järkjärgulist liitmist NATOga. Rõhutades multipolaarseks kujunevas maailmas Aasia võimukeskuste esiletõusu, näevad kirja autorid olulise vastukaaluna sellele Põhja-Ameerika, Euroopa ja Venemaa koondumist ühise julgeolekupoliitilise nimetaja alla.

Multipolaarne maailm on kujunemas tõepoolest reaalsuseks ning seeläbi ka rahvusvahelisi suhteid mõjutavaks nähtuseks. Sisuliselt on suured (reaalpoliitilised) suhted taas esiplaanile tõusmas ning samaväärselt on ka kasvamas oht erinevate jõukeskuste vastandumise üle.

Pole kahtlust, et selles kontekstis tuleb ka NATO roll üle vaadata. Viimased kuud on just sellel eesmärgil käinud arutelud alliansi uue strateegilise kontseptsiooni üle. Minu teada pole selles Venemaa kiireloomulist kaasamist ette nähtud.

Tõsi, sakslased siiski ei unusta, et NATO liikmesriikide üheks oluliseks ühendavaks lüliks on jagatud demokraatlike väärtuste ja põhimõtete austamine. Ka ei usuta, et Venemaa võimalik liitumisprotsess oleks teostatav kiire aja jooksul.

Samas jääb siiski kirjast mulje, nagu oleks üks põhiline takistus Venemaa teel NATOsse mõnede "Ida-Euroopa skeptikute" vastuseis. Venemaa tänasest autoritaarsest võimukorraldusest, vaba mõtlemise kohati vägivaldsest allasurumisest ning väljakutsuvast käitumisest naabrite suhtes ei maini autorid suurt midagi.

Loomulikult oleks väär välistada, et Venemaa ei võiks ühel päeval olla lääneriikide kaitsealliansi täieõiguslik liige. Seda on mullegi kinnitanud oma eesmärkidest rääkides mitmed Vene demokraadid. Ka saavad ju paljud Moskva strateegid juba ammu aru, et suurim oht Venemaale lähtub lõunast ja idast, mitte aga läänest.

Samas tähendaks aga Venemaa NATO-kõlbulikkus paradigmaatilist muutumist Moskva käitumises. Kas Venemaa tänane juhtkond on valmis loobuma oma neoimperialistlikust välispoliitikast, avama tee sõnavabadusele ja poliitilisele konkurentsile? Kahtlen selles sügavalt.

Kahjuks me näeme hoopis vastupidist liikumist. Vaatamata lääneriikide koostöö ja partnerluse vaimu järjekindlale rõhutamisele näevad Kremli ideoloogid jätkuvalt NATOs peamist ohtu oma riigi julgeolekule. Venemaa liidrid pole teinud mingit saladust sellest, et nende eesmärk on lõhestada läänemaailm, suurendada oma mõjuvälja teiste riikide suveräänsuse allasurumise arvelt ning kindlustada oma autoritaarse võimu pikem püsimajäämine.

Kui võtta sakslaste ettepanekut sõnasõnalt, siis tuleks lääneriikidel asuda jõulisemalt toetama demokraatlikke ümberkorraldusi Venemaal. Mitte Ida-Euroopa riikide skepsis, vaid Venemaa käitumine vajab ümberveenmist. Seda me paraku aga väga ei näe. Pigem loodetakse sellele, et Venemaa loobub lihtsalt niisama oma ajalooliselt väljakujunenud zero-sum loogikast ning võtab kuulda lääneriikide soovid. Kahju, kuid see on eksitee.

Väga oluliseks sammuks Venemaa integreerimisel euroatlandi struktuuridesse on lisaks demokraatlike ümberkorralduste ja põhimõtete rõhutamisele Georgia ja ka Ukraina järkjärguline lähendamine NATOle. Kui Berliinis ei nähta selle valiku tähenduslikkust, siis pole ka võimalik saavutada edu perspektiivis liita NATOga Venemaa.

Kommentaarid

KT ütles …
huvitav, kumb kummasse siseneks? kas VF NATOsse või NATO Venemaasse?

ja järgmise küsimuse võiks esitada tõukuvalt kunagi populaarsest fraasist "astusin parteisse, selleks et seda seespoolt õõnestada"

üsna üheväärsed on (sala-)mõttekäigud, mille kohaselt VF tahaks NATOsse, selleks et seda seespoolt lammutada ... kui ka see, et NATO lammutaks Venemaa (eneseteadvuse). muuseas omamoodi tõestuseks viimasele väitele on see, kui raevukas/hämmeldunud on esimesed kommentaarid sellele, et 9.mai paraadis osalevad ka USA, UK ja Fr esindajad:)

Populaarsed postitused sellest blogist

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA

BALTIC COOPERATION IN A CHANGING WORLD