Hiina armee ja Venemaa hirmud

Mõned aastad tagasi kirjeldas üks minu Moskva tuttav, kes omal ajal töötas Nõukogude Liidu kindralstaabis, stsenaariumit, mis sisaldas võimalikku sõjalist konflikti Venemaa ja Hiina vahel. Ta pole Venemaal sugugi ainus, kes peab riigile suurimaks julgeolekuohuks mitte ametlikus sõjalises doktriinis viidatud NATOt, vaid eeskätt üha ambitsioonikamaks ja ressursiahnemaks muutuvat Hiinat.

Venemaa poliitilise ja sõjalise analüüsi instituudi asedirektori Aleksandr Hramtšihhini arvates on enam kui 95-protsendiliselt kindel, et kui üldse peaks Venemaad kunagi ähvardama mõni suureulatuslik sõjaline agressioon, siis see lähtub Hiinast. Tema arvates pole küsimus kas, vaid pigem millal.

Ühes oma viimases analüüsis võrdleb Hramtšihhin detailselt Vene ja Hiina relvajõudude võimekust, andes oma kodumaale hävitava hinnangu. Tema arvates on Venemaa suutlikkus kaitsta Kaug-Ida ja Siberit äärmiselt piiratud. Samas on Hiina armee relvastus (püssidest lennukiteni) ja ettevalmistus juba täna muljetavaldavad.

Kuigi tuumarelvastuse võrdluses on Venemaal suur edumaa, on omakorda Hiina tuumaarsenalis piisav hulk heidutusmaterjali. See aga takistab tuumarelva karaistamatut kasutamist, mis omakorda jätaks ikkagi eelise Hiinale.

Nimetatud instituudi analüüsid on tuntud väga kriitilise hoiaku poolest Venemaa relvajõudude suhtes. Samas on ilmne, et alles veebruari alguses heakskiidetud Venemaa sõjaline doktriin on oma ajale jalgu jäänud. Täpsemini öeldes tegeletakse seal ohtudega, mis tegelikult on kuvanatud vaid elanikkonnale arusaadavate hirmude esilekutsumiseks. Tegelikud probleemid jäävad aga targu puudutamata.