Kes teenib 50 000 eurot loengu eest?
Ilmselt on neid inimesi päris palju maailmas, kes võiksid tunnikese-paari eest küsida sellise kopsaka honorari. Kuid ausalt öeldes tuli üllatusena, et sellist summat küsib oma esinemiste eest ka kaasaegse Euroopa üks kõike vastuolulisemaid ekspoliitikuid - Gerhard Schröder.
Ennast varjamatult Venemaa poliitiliste ja ärihuvide teenistusse müünud Schröder teenib täna umbes kuus korda rohkem kui veel viis aastat tagasi Saksamaa kantslerina. Kui kantsleriametis oli tema palk umbes 240 000 eurot aastas, siis täna saab ta üksnes Nord Streami nõukogu esimehena 250 000 eurot. Lisaks annavad loengud ning konsultatsioonid kokku summa, mis ulatub 1,5 miljoni euroni.
Kindlasti on Schröder karismaatiline ning poliitiliste tippsidemetega poliitik, kellele võidakse tõepoolest maksta tunnikese eest sisuliselt ühe tavalise sakslase aastapalga suuruse summa.
Kahjuks on sellel kõigel siiski üks paras kõrvalmekk küljes. Schröder on kujunenud paljude silmis Euroopa väärtuste ning ühtsuse lõhkuja sümboliks, kes demokraatliku riigi eksjuhina kaitseb silmigi pilgutamata autoritaarse riigi huvisid. Oh jah, ta on ju oma memuaarides Putinit pidanud kõige demokraatlikumaks poliitikuks.
Alles eile kuulutas mees Moskvas, et Georgia ja Ukraina püüdlused NATO suunas on oht Euroopa julgeolekule. Miks peaks üks äriettevõtte juht sellistel teemadel üldse sõna võtma? Aga vist käib see kohustus tema honorari ehk palga sisse. Kahju.
Kommentaarid
Maailmas kus kõike mõõdetakse rahas ei ole olemas ideaalset demokraatiat. Raha eest tehakse absoluutselt kõike. Raha eest räägitakse ka demokraatiast. Ja mis demokraatia meil siin eestiski kui meie poliitikuteks on samad näod mis olid juba nõukaajal. Kust tuul parasjagu puhub seda ka poliitik räägib ehk siis kes maksab see tellib ka muusika. Avalik sektor elatub erasektorist ning erasektori ja pankade pilli järgi tantsib ka demokraatia. Niikaua kuni meie kahekeelsetes meediates kirjeldatakse sündmusi erinevalt ja keegi mittemillegi eest ei vastuta pole ka mõtet arutleda mingite teiste riikide demokraatiate üle. Natsa meenutab see jutt nõukaaegseid kirjutisi kus "pahad" lääneriigid lõhestavad "ideaalset" nõukogude süsteemi.