Peaasi on säilitada kaine meel


President on oma otsuse teinud ning esimest korda Eesti ajaloos osaleb meie riigipea 9. mai üritustel Moskvas. Kindlasti on Toomas Hendrik Ilves kaalunud kõiki selle sõiduga kaasnevaid plusse ja miinuseid, kuid peaasi on kogu selles loos säilitada kaine meel.

Esiteks ei maksa seda sündmust liigselt üle tähtsustada. Jah, meile omab see kindlasti suuremat emotsionaalset tähendust kui näiteks prantslastele, brittidele või ameeriklastele. Samas on minevikusündmuste solidaarne meenutamine Euroopas heaks tavaks ning siin ei peaks me kindlasti olema kitsarinnalised.

Teiseks ei maksa rajada asjatuid illusioone sellest, et meie kahepoolsed suhted nüüd kohe mingi uue hingamise saaksid. Suhete tegelik normaliseerumine on võimalik suuresti vaid siis, kui Venemaa ka tegelikult sooviks meiega arendada vastastikuse austuse vaimus heanaaberlikke suhteid. Üheks eelduseks sellele on destaliniseerimise protsess. Kahjuks näib asi liikuvat hoopiski vastassuunas. Seepärast olen isiklikult jätkuvalt arvamusel, et Lääne liidrite (sealhulgas Ilvese) viibimine Stalini ametlikul austamisüritusel on kohatu.

Kolmandaks ei jaga ma nende seisukohta, nagu oleks Venemaa viimasel paaril aastal oma käitumist muutnud mõõdukamaks. Kas Georgia jätkuv okupeerimine, pidev ja jõuline naabrite siseasjadesse sekkumine, NATO ja Euroopa Liidu ühtsust lõhkuv tegevus (näiteks Mistrali tehing), väljakutsuvad sõjaväeõppused Zapad-2009, enam kui 1,5 miljardi dollari rakendamine välispropagandaks ning "ajaloo võltsijate" vastane tegevus on siis tõesti mõõdukuse mõõdupuuks? Kindlasti mitte. Venemaa on sihikindlalt ning kasvavate ressursipaigutustega püüdlemas oma poliitilise ja majandusliku mõju kasvatamisele lähinaabrite seas, sealhulgas Eestis.

Neljandaks peab president valmis olema selleks, et mitte sattuda Moskvas osavatesse propagandalõksudesse. Üks sellistest seati mäletatavasti paari aasta eest üles soome-ugri kongressil. Igatahes tsiteeris Regnum täna juba suure mõnuga Ilvese erinevaid kriitilisi tsitaate Venemaa ja venelaste aadressil.

Viiendaks ja viimaseks peaksime lõppeks ise püüdlema kainusele ning säilitama selles küsimuses sisemise tasakaalu. Mida rohkem ebatervet emotsionaalsust ja ebakindlust on meie endi seas, seda lihtsam on ka välistel "mänguritel" oma ideehakatisi ellu rakendada.

Kommentaarid

rtinvest ütles …
Ilvese puhul ei pea vähemalt kartma, et ta ingliskeelses väljenduses midagi jama ajaks. Muule maailmale mulje jätmine on ju selle asja juures olulisem, kui Venemaa sisene propaganda.
Käia mälestamas langenuid, kui sellele ei lisandu midagi tobedat Eesti suhtes, on täitsa OK.
Anonüümne ütles …
_Esiteks ei maksa seda sündmust liigselt üle tähtsustada._

Peale meie meedia ja teatud poliitikute ei tähtsusta keegi seda üle. Mõnes uudiste portaalis see lausa esiuudis.
Anonüümne ütles …
Mina igal juhul hindan Rüütli otsust sinna Moskvasse mitte ronida.
Mihkel L ütles …
...ja tegelikult pole enam mingit vahet. Kui meid maha müüakse, siis meie ise selles niikuinii kaasa ei räägi. Ükskõik, mida me ütleme, ei ütle, õigeks peame või õigeks ei pea, mäng käib üle meie peade. Liist langes 1934.aastal. Pärast seda, on iseseisvus üksnes fassaad, rahvamälestus ja väheste võitlus tuuleveskitega.
Anonüümne ütles …
Ja mis siis 1934. aastal aset leidis...?

Populaarsed postitused sellest blogist

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID

LÄÄNEL ON AEG KOOPAST VÄLJA TULLA