Asi pole Gazpromis, vaid Kremlis

Järjekordne Vene-Ukraina gaasisõda ei ole kaugeltki üksnes terav konflikt majandusliku probleemi üle. Asi pole Gazpromis või Ukraina võlgades, asi on Venemaa valitsuse soovis survestada Ukraina valitsust ning sõna otseses mõttes kätte maksta Kiievi toetuse eest Tbilisile.

Minu arvates on kogu käimasoleva jandi peamine võti Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi avalduses, mille ta tegi mõni päev enne aastavahetust antud intervjuus Venemaa kolmele suurimale telekanalile. Selles ütles Kremli liider, et Venemaa ei unusta kunagi Ukraina sõjalist abi Gruusiale. Kiievi tarnitud relvadest tulistati Vene sõdureid ning seda ei unusta me kunagi, ütles Medvedev oma intervjuus.

Mis on sellel pistmist gaasiküsimusega, võiks ju küsida. Võiks ju arvata, et Ukraina valitsus on oma pidevas sisemises kriisis jätnud mõned arved maksmata ning nüüd on tarnijal õigus kraane kinni keerata.

See, mis toimub, pole mulle mingi üllatus. Kaks aastat tagasi kandsin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungjärgul ette oma raporti Vene-Ukraina 2006. aasta gaasitülist, mille pearõhk oli energiatarnete kasutamisel poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Kahjuks on kordumas see, mille eest siis hoiatasin. Venemaa on kasutamas energiatarneid poliitilise survestajana.

Tõsi, Ukraina sisemised probleemid on vesi Venemaa välispoliitiliste ambitsioonide veskile. Ukraina presidendi ja peaministri võimukonkurents, demokraatia sünnivalud, Krimmi püssirohutünn ning Moskva pidev surve ei anna kuigi palju hingetõmmet "oranži revolutsiooni" kangelastele.

Samas teeb ukrainlaste elu keeruliseks seegi, et nad on Moskva survel nõustunud gaasivahendajana tunnustama pehmelt öeldes looritatud taustaga RosUkrEnergot. Viimase üks juhtfiguure on täna president Medvedevi nõunik.

Euroopa Liit on keskendunud mõistagi gaasiküsimusele. Kuid see pole antud juhul oluline. Tegelik probleem on ikkagi selles, et Venemaa valitsus püüab kõigiti oma välispoliitilisi hoobasid kasutades (aga Gazprom on üks osa sellest) vastu seista Lääne laienemisele või siis täpsemalt Ukraina liitumisele Euroatlantilise julgeolekuruumiga.

Mida saaks Euroopa Liit teha? Selgelt defineerida oma huvid nii Ukraina kui Venemaa suunal. Ja üle saama kartusest, et mõni karmim sõna või tegu võiks lõppeesmärgile halvasti mõjuda. Või seegi, kui pakkuda näiteks Ukrainale liitumisperspektiivi. Miks me käsitleme Ukrainat teisiti kui Türgit?

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Uudistest jooksis ka selline teade läbi.
Selge on see et lai meedia maailmas on ikkagi kuigi võrd X kontrolli all.
Mis siis toimub???
Ainult faktid lähiajaloost.
1.Vene valitsust nõustatakse ja see elab mõtetes et venemaa saab lähiaastatel võimu terves euroopas, lähi aastatel kuuluvad kõik riigid venemaale. Imelik aga see on fakt et nii kremlis mõeldakse, vastavat kirjandust on samuti nähtaval.
2. Venelane kasutab aktiivselt juba aastakümneid tagasi kasutatud poliitikat - naaber riikidesse sokutatud kaasmaalasi. Ka meil on täna nende üle toimumas kohus mis on sisuliselt üks mosfilm või klemlfilm.
3. Gruusia, mindi hävitama nende riigiaparaati või endise kgb masina ohuallikat Nabucco trassi, mis laseks käiku minnes venevalitsuselt tossu välja.
4. Gaas, sellega manipuleeritakse
jõuliselt ja vägagi läbimõeldult, märgata et plaanid on pikemad kui pimedad juhused.
5.Vene relvajõudude juhid kiitsid heaks plaani paigutada sõjalaevad alaliselt positsioonidele sõbralike riikide sadamatesse üle kogu planeedi.
Sellist infot mida meediani ei ole jõudnud on ilmselt olulisemalt palju.

MIS SIIS TOIMUB?

Olgem ausad EU on nõrgem kui keegi arvatagi oskaks ja ei ole välistatud et mängib venelastega üle ühe kokku.
KT ütles …
teisiti öeldes- asi pole gaasis, vaid poliitikas.

kui UKR ei sooviks Läänega lähenda (ja vastupidi), siis Kreml ei mängiks gaasikraaniga.

nähtavaid lahendusi oleks justkui kaks:
a) UKR loobub iseseisvast välispoliitikast;
b) VF loobub soovist juhtida naaberriigi välispoliitikat.
noja muidugi ka teoreetiline variant c) ehk mõõdukas kompromiss. kuid milles see peaks reaalses väljenduma?
Anonüümne ütles …
Kolmas variant oleks, et UKR maksab oma võlad ära ja maksab gaasi eest nii nagu teised. Siis oleks tal ka võimalik Venemaaga nulltolerantsiga äri ajada - ei mingeid tasuta lõunasid. Praegu käib pidevalt seal üks paras jama ala kurgid sulle - seened mulle.
KT ütles …
hea anonüüm - see kolmas variant, mida pakud, on pisut samasugusest ideaalmaailmast pärit nagu minu variant c).

asi selles, et gaasil ei ole turuhinda ega isegi mitte normaalset turgu - vähemalt seni, kuni ta läbi toru voolab. müüjal või toruomanikul on alati võimalik väga erinevatele põhjustele viidates kraane keerata ... seda nii otseses kui kaudses mõttes.
Anonüümne ütles …
tere,
poliitikud võiks otse välja öelda, et gaasitrall käib selle nimel, et upitada nafta hinda.
igasugune ühe kütteaine puudus tekitab teise kütteaine nõudluse suurenemise.
vähemalt nii ma arvan, et mõtlevad maaklerid ja spekulandid börsidel.
venemaa on ju otse öelnud, et nafta hind teeb muret.
Anonüümne ütles …
Postimehest kaineid uudiseid:
Nafta hind maailmaturul kerkis üle 50 dollari piiri, kuna energiaturgu raputasid gaasitarnete katkestused üle talvise Euroopa.

Sellele võiks lisada järgmist;

Venelane on tekitanud KUNSTLIKULT olukorra et nafta hind tõuseks. Mõistate. Venelase jaoks on ELULISELT tähtis nafta hind. Võib olla et ukrainaga ei olekski probleemi kui nafta hind oleks laes.
Kusjuures venelane eelmine aasta, õigemini puutin ütles tihti oma esinemistes et nemad teevad kõik et nafta hind tõuseks.
Vot kui head naabrid meil on.
Anonüümne ütles …
Kui reaalne võiks olla olukord, et Venemaal pole endal midagi müüa enam? Nemad ka ostavad ju sisse kuskilt pärapõrgust.

Kuidas saab nii olla, et yks ütleb, et ma pumpan gaasi, teine ütleb, et meieni midagi ei jõua? Slovakkias juba eriolukord?!

Populaarsed postitused sellest blogist

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM