Hemingway, ameeriklased ja Eesti tuntus
Ameeriklastele meeldib küsida, kust sa pärit oled. Juba 50 koduosariiki annavad võimaluse erinevateks vastusteks, liiati siis ligi 200 riiki kogu maailmast. Seekordse USA reisi üheks kasuaalseks tähelepanekuks on see, kui hästi on väike Eesti siiski siinkandis tuntud.
Loomulikult ei saa üksikutest kohtumistest (New Yorgist Florida tipuni) teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Ometi tundub mulle päris kindlasti, et väike Eesti on täna Ühendriikides kaugelt paremini tuntud kui näiteks 1995. aastal, mil ma esimest korda siia sattusin.
Eile Key Westis Ernest Hemingway majamuuseumis käies tuli meelde, et kuulus kirjanik on eesltaste kohta kirjutanud oma romaanis "Kellel on ja kellel pole" meile väga tuntud read: igast maailma sadamast võib leida ühe eestlase.
Küsisin muuseumi giidilt, kas tal on midagi taolist Hemingway loomingust meeles. Mees kehitas ettearvatult õlgu, kuid teadis Eestit ise suurepäraselt. Tema ema oli leedulanna.
Justnagu Hemingway sõnade kinnituseks leidsime Key Westi tuntumast lokaalist Sloppy Joe's uhkelt lehvimas Eesti lipu. Mitte väga paljud riigid polnud seal esindatud. Eesti trikoloor oli aga kenasti olemas.
Mis sellest kõigest siis järeldada? Kindlasti seda, et vaatamata Eesti väiksusele on sõna või teadmine meist levinud rohkem kui oskaksime arvata. Seejuures on valdav osa teadmisest seotud positiivse kogemusega kas enda vahetu reisi või siis tuttavate juttude kaudu.
Ükskõik kui vähene või kaudne see teadmine meist ka poleks, on see siiski oluliseks taustsüsteemiks Eesti enda toimimisel (ärist poliitikani) rahvsuvahelises maailmas. Seepärast olen ma alati olnud seda meelt, et oma riigi tuntuse kasvatamiseks pole kunagi miskit liiga palju. Tagasi toob see aga teinekord sealt, kust seda ei ootakski.
Loomulikult ei saa üksikutest kohtumistest (New Yorgist Florida tipuni) teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Ometi tundub mulle päris kindlasti, et väike Eesti on täna Ühendriikides kaugelt paremini tuntud kui näiteks 1995. aastal, mil ma esimest korda siia sattusin.
Eile Key Westis Ernest Hemingway majamuuseumis käies tuli meelde, et kuulus kirjanik on eesltaste kohta kirjutanud oma romaanis "Kellel on ja kellel pole" meile väga tuntud read: igast maailma sadamast võib leida ühe eestlase.
Küsisin muuseumi giidilt, kas tal on midagi taolist Hemingway loomingust meeles. Mees kehitas ettearvatult õlgu, kuid teadis Eestit ise suurepäraselt. Tema ema oli leedulanna.
Justnagu Hemingway sõnade kinnituseks leidsime Key Westi tuntumast lokaalist Sloppy Joe's uhkelt lehvimas Eesti lipu. Mitte väga paljud riigid polnud seal esindatud. Eesti trikoloor oli aga kenasti olemas.
Mis sellest kõigest siis järeldada? Kindlasti seda, et vaatamata Eesti väiksusele on sõna või teadmine meist levinud rohkem kui oskaksime arvata. Seejuures on valdav osa teadmisest seotud positiivse kogemusega kas enda vahetu reisi või siis tuttavate juttude kaudu.
Ükskõik kui vähene või kaudne see teadmine meist ka poleks, on see siiski oluliseks taustsüsteemiks Eesti enda toimimisel (ärist poliitikani) rahvsuvahelises maailmas. Seepärast olen ma alati olnud seda meelt, et oma riigi tuntuse kasvatamiseks pole kunagi miskit liiga palju. Tagasi toob see aga teinekord sealt, kust seda ei ootakski.
Kommentaarid
At pier four there is a 34-foot yawl-rigged yacht with two of the three hundred and twenty-four Esthonians who are sailing around in different parts of the world, in boats between 28 and 36 feet long and sending back articles to the Esthonian newspapers. These articles are very popular in Esthonia and bring their authors between a dollar and a dollar and thirty cents a column. They take the place occupied by the baseball or football news in American newspapers and are run under the heading of Sagas of Our Intrepid Voyagers. No well-run yacht basin in Southern waters is complete without at least two sunburned, salt bleached-headed Esthonians who are waiting for a cheque from their last article. When it comes they will sail to another yacht basin and write another saga. They are happy too. Almost as happy as the people on the Alzira II. It’s great to be an Intrepid Voyager.