Eesti ajalugu hakkab ära tüütama?
Eesti rahva ajalugu pole palistatud suurte võitude ega sajanditeppikkuse säraga. Erinevate kultuuriruumide piirimaadel asuva rahvakillu keeruline minevikutee, kõige kiuste püsimajäämine ning lõppeks riiklik enesemääramine on olnud pigem ime kui kindel seaduspärasus.Meie valikutest piiratud ja tihti traagilist ajalugu on korduvalt püütud meie enda vastu välja mängida. Seda on teinud teised, kuid sageli oleme ise endale turjale kive veeretanud. Et ikka seda ajaloo raskust tunda ja omavahel valjult vaielda.
Eriti kurnav on see siis, kui tõetruud ajalugu kartvad välisjõud püüavad meie minevikurada katta valede ja laimuga. Pole midagi piinavamat, kui meie enda sisemine näpuganäitamine ning kolkapatriootlik süüdlaste otsimine.
Väikeriigi mure on paratamatult selles, et meie suutlikkus piltlikult öeldes metsa taga maailma näha on kordades ahtam. Selle tõttu on meil tihti komme iseendale jalga taha panna. Kui selle ärategemise sihtmärgiks on aga ajalugu ehk laiemalt rahvuslik identiteet, siis võivad hetkelisena tunduvad võidud hiljem valusalt kätte maksta.
Viimase paari kuu jooksul olen mitmel korral tabanud ennast selliselt mõttekäigult. Kuigi pisut kaudsemalt, aga ikkagi meie enda ajalooga vahetult seotuna, tõusetus juunis presidendi mõneti ootamatul algatusel debatt Eesti-Vene piirilepingute üle. Täpsemalt Riigikogu 2005. aasta otsuse üle lisada piirilepete ratifitseerimisseadusesse viited seadusandliku kogu varasematele, ajaloole osutavatele dokumentidele. Presidendi intervjuust jäi kõlama mõte, et kahe naabri ebanormaalsetes suhetes on süüdi Eesti parlament.
Selles hoiakus peegeldub paratamatult teatud väsimus meie enda ajaloost. Kindlasti on see alateadlik, kuid välja paistab ikkagi teisiti. Me justkui tahame edasi liikuda kaasaegses ja tulevikku suunatud suhete kontekstis, mistõttu püüame teinekord hoida meie enda taustsüsteemist traagilist minevikku eemal. See on paraku soovmõtlemine.
Meie mineviku mäletamine ei sõltu ainult meist. Pole olemas ühe rahva unikaalset ajalugu. On olemas ühe rahva ajalugu suure ajaloo sees. Ja seepärast ei ole meil ka parema tahtmise juures võimalik minevikku "välja lülitada".
Rahvauvahselised suhted ei sünni nullist. Alati on seal lühem või pikem eellugu - sõnaga ajalugu. Teine maailmasõda polnud meile sesosas armulik. Keerdukistud mõisted, olgu see siis vabadus, iseolemine või vastupanuliikumine, sütitavad veel tänagi meid endid tulistesse vaidlustesse. Võitjaks kahjuks on aga need, kes lämmatasid Eesti iseseisvuse ega soovi seda tänagi tunnustada.
Mõneti kummaline oli lugeda Jaan Kaplinskit, kes 25. juuli Sirbis kirjutas: "Ära hakkab tüütama sangarite vormimine ning haledate lüüasaamiste ja poliitiliste valearvestuste tõlgendamine sangarlikuks vastupanuks, olgu siis tegu Sinimägedega või metsavendadega".
Kui sinna otsa lisada ka Rein Ruutsoo tänane arvamuslugu Delfis, siis leiame ennast ikka paraja lõksu suult. Ajalooline debatt on oluline ja hädavajalik, kuid mida poliitilisemaks see muutub, seda hapramaks võivad kujuneda nii meie enda olevik kui tulevik.
Seepärast on äärmiselt oluline, et meie sisemine (enese)kindlus "meie" lahtiseletamisel oleks tunduvalt suurem ja jagatum. Mida vähem me iseendale jalga taha paneme, seda vähem on ka teistel võimalust meie sisevastuoludel mängida. Ja seetõttu - Eesti ehk meie enda ajalugu ei saa ära tüüdata. Ilma selleta poleks meid lihtsalt olemas!
Kommentaarid
Kuidas me saaksime rahvusvahelisel areenil kasvõi Erna retke üle adekvaatselt arutleda ning teiste (s.h. lääne partnerite) arvamustest aru saada, kui me ei oma laiema elanikkonna seas selle sündmuse kohta isegi mitte adekvaatset infot? Kas langeme halasse, et kõik teevad meile liiga ja mõistavad valesti? Tihti on see tõesti nii, kuid ei maksa seda kaarti üle mängida.
Ei pea nõustuma härra Ruutsoo artikli tooniga, kuid faktilise häma kohta on tal ju õigus. Vähemalt ei kohtle ta oma oponente arrogantselt positsioonilt infantiilsete idiootidena, mida meie kaitseminister oma artiklites on endale lubanud.
Ma ei mõista teie sissekandest, et kas te loete päevapoliitiliselt ebamugavate ajaloofaktide paljastamist enesele jala taha panemiseks? Säärasel juhul peaks teile sümpatiseerima ka VF praegune taktika kõike ebamugavat kas eirata, esitada valikuliselt või täiesti valetada. Me ei taha ometi enda väga ambivalentset ajalugu sellesse lõksu viia, kus Eesti lähiajaloo kirjule kangale maskeerimisvõrk peale tõmmatakse ... kust siiski lähemalt vaatajale pettus silma paistaks?
Ka on mul üks pigem retooriline küsimus, kust maalt muutub rahvuslik eneseteadvus pimedaks enesekaitseks ning terve patriotism piiravaks rahvusluseks? Mina tunnetan selles postis piiritsooni hämarat ala.
Piir on väga selge: oma tegevust hakatakse õigustama millegagiÕigus-
tamine on märk sellest, et tegelikult õigustaja tajub, et ta pole teinud õieti, seega on vaja must valgeks rääkida.
Aga miks üldese on erna retkele vaja otsida mingi "õige" seletus? Igal aastal korraldatakse maailmas tuhandeid sarnaseid lahinguid-retki mingi omaaegse asja mälestamiseks, aga keegi ei tule nonde pärast hädaldama.
Üpris lihtsal põhjusel. Esiteks on see meie ajalugu ning jääb selleks. Teiseks oleme me proovinud sellest ajaloosündmusest sepistada mingit rahvusvahelist visiitkaarti, mis automaatselt õigustab ka teiste huvi selle meie ajaloo ühe külje vastu.
Nimelt kattub see päris otseselt (mis pole ka mitte kellelegi üllatus) ühe Euroopa ja maailma ajaloo valusa kogemusega.
Ma tunnistan, et ka mina olin mõnda aega tagasi sellest keskmises (eesti?) propagandaudus Erna kohapealt. Häirib küll "natuke", kui sa avastad, et sinule sisse söödetud info on ühekülgselt auguline. Eriti kui see tuleb välja vaidluses inimesega, keda sa esmalt lihtsalt vaeseks vene propaganda ohvriks ja järjekordseks pimeründajaks pead.
Ma olen kuulnud arvamust, et ühes asjas järele andmine toob kaasa kohe uued nõudmised...kas see peab ikka 100 % paika? Ja kui toobki, siis kas ei oleks mõistlik pidada tarka sõda ja mitte hoida kinni iganenud pidepunktidest preambula või erna retke näol. Kas me EL-i kuulumisega ei ole mitte rohkem oma iseolemist ja rahvuslikkust maha mänginud kui oma lapsiku vastuhakuga Venemaa suhtes? jne. jne.
Kas keegi on sinu eet maha vaikinud Erna koostöö Saksa sõjaväeluurega? Sellest on palju avalikult räägitud. Tegelikult oli ikkagi tegemist Soome vägedele alluva üksusega.
Soome sõdis 1941-44 Saksamaa poolel, mis siis?
Mis puutub "piirileppesse", siis viimane aeg on see Eesti poolt denonsseerida ja teema päevakorrast lõplikult maha võtta! Toetage Seto Kongressi vanematekogu õigustatud nõudmisi: http://www.petserimaa.ee/ !
Ja kui me ei vii sellesse üritusse kiiremas korras sisse vajalikke muudatusi (sellised, mis seovad selle lahti teatud ajaloolistest sündmustest), siis kasvab see varem või hiljem rahvusvaheliseks skandaaliks. Loomulikult võime me austada Erna võitlejaid, kuid korraldada selleteemalist rahvusvahelist sõjamängu on äärmiselt lühinägelik. Ja selle väljaütlemine ei ole mingi rahvuslik masohhism. See on lihtsalt kaine mõistus.
See, et nad ei ole Erna retkel osalemisest loobunud, näitab, et mingit skandaali ei ole. Ei usu ka, et tuleb.
Sakslased ja teised osalejad pole teadlikud Erna retke ajaloolistest tagamaadest. Eesti Kaitseministeerium varjab nende eest seda infot ja osalejad usuvad eestlaste seletusi. Sakslased ja teised lääneeurooplased on natsiteemadel ülitundlikud ja kohe kui nende kõrvu jõuab Erna seos Abwehriga, loobuvad nad sellel osalemast. Ärgem loogem endale illusioone. Ajalooliste faktide vastu ei saa. Erna grupp allus Abwehrile.
Sakslased ja teised osalejad ei tunne Erna ajalugu. Kui nad seda üksikasjalikult tunneksid, siis nad sellel ei osaleks ja varsti enam ei osalegi. Eesti on loonud ettekujutuse nagu oleks tegemist olnud mingi Soome armee üksusega (mis ei pea paika) ja keegi pole eriti süvenenud teema üksikasjadesse. Mitmed ernalased liitusid hiljem SS-ga. Kas sa tõesti oled nii naiivne ja arvad, et osalejad teavad seda.
Nagu ma juba varem ütlesin, meil on igati põhjust ernalasi siseriiklikult austada, kuid selleteemaline rahvusvaheline sõjamäng on kohatu ja ei näita eriti tugevat välispoliitilist analüüsi- ja üldistamisvõimet.
reageerid üle, muud midagi. Sinusugused just üritavadki teha mingis sõjalisest sündmusest enesehinnangu/poliitika nurgakivi.
Maailm pole must-valge. Isegi mitte teine maailmasõda, kuigi sellest üritatakse vägisi välaja punnitada kontseptsiooni "me olime kõik ühiselt Suurima Kurja vastu. Oh, oleks kõik sõjad sellised, kus me saaksime olla ühemõtteliselt heade poolel. Nii hea tunde tekitab."
Osalejad ei peagi Erna ajalugu detailideni teadma. Sellel tasemel, kus võetakse vastu otsus - kas konkreetse riigi esindus osaleb Ernal või mitte - teatakse aga ajalugu ilmselt Sinust paremini. Ja seetõttu olen ma enam kui kindel, et sakslased - ning teised osalevad Ernal ka edaspidi. Ja seda hoolimata sellest palju Venemaa sel teemal tatti pritsib.
Erna retke eesmärgiks pole heroiseerida Abwehr'i, SS-i ega natsismi. Erna retke eesmärk on näidata, et kommunism polnud kübetki vähem kuritegelik rezhiim ning seetõttu ei saa ühemõtteliselt hukka mõista neid kes kahe kurjategija omavahelise arveteklaarimise vahele jäänuna olid sunnitud endale poole valima. "Õige" või "vale" pool - tol ajal ei omanud see sõna vähimatki tähtsust, kuna "õigeks" oleks tagantjärgi niiehknii osutunud tugevam - see, kel oleks läinud korda see sõda võita. Ja fakt et nõnda paljud riigid praegusel Erna retkel osalevad, ei näita sugugi nende riikide ajalootundmatust - nagu mõned kalled siin üritavad väita - vaid seda, et tegelikult on läänemaailm seda kõike kogu aeg teadnud. Teadnud, aga häbenenud endalegi tunnistada. Loomulikult, võitjate üle pole kunagi kohut mõistetud ja Punaarmee kuritegude selgesõnaline hukkamõist liitlaste poolt tähendaks automaatselt seda, et ka liitlased oleksid - kasvõi kaudselt - nendes kuritegudes osalised. Just sellepärast on Erna retk minu arvates üks Eesti diplomaatia suuremaid saavutusi. Just sellepärast, et hoolimata sellest väga paljude jaoks ÜLIMALT ebamugavast teemast on siia alati tuldud - austama neid kes ei võidelnud kurjuse poolel vaid valisid kahest halvast selle mis tol hetkel parem tundus. Ja ma olen enam kui kindel, et iga sellise retkega kasvab kasvõi natukenegi nende inimeste arv, kes endale tunnistada julgevad, et 1940-datel aastatel ei vabastatud Ida-Euroopat pruunist katkust vaid asendati see punase katkuga.