Euroopa Liidul homme tugevusproov

Veel kaks kuud tagasi ei tahtnud Euroopa Liidu välisministrid midagi tõsiselt kuulda Gruusiat ähvardavast agressioonist. Gruusia küsimust ei tahetud võtta kohtumiste ametlikku päevakorda, kuna sellega kardeti Venemaad ärritada. Umbes sama retoorika kõlas ka NATO Bukaresti tippkohtumise eel, kui küsimuseks oli MAPi andmine Gruusiale.

Nüüd on olukord pöördeliselt muutunud. Vähemalt formaalselt. Homme kogunevad Brüsselis Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy kutsel Euroopa Liidu valitsusjuhid erakorralisele kokkusaamisele. Teemadeks Gruusia ja Venemaa. Mis veelgi tähelepanuväärsem - Euroopas on koguni viidatud võimalike sanktsioonide rakendamisele Venemaa vastu. Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner (pildil) oli üks nendest, kes sellise ähvarduse välja käis.

Homne päev saab Euroopa Liidule tõeliseks tugevusprooviks. Kui kohtumine päädib üksnes Venemaa käitumise kõvasõnalise hukkamõistuga, siis võib öelda, et Euroopa Liidu autoriteet demokraatlike väärtuste ja vabaduste kaitsel muutub väga küsitavaks.

Moskvas muidugi ollakse veendunud, et lõhed Euroopa Liidus ei luba 27 liikmesmaal jõuliste sammudega välja tulla. Samas ollakse vähemalt näiliselt mures just nimelt võimalike sanktsioonide pärast. Seepärast on Vene diplomaatia võtnud viimastel päevadel erilise tähelepanu alla Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Soome "moosimise". Soome president Halonen on jõudnudki juba teatada, et tema ei toeta sanktsioone Venemaa vastu.

Mida siiski homsest kohtumisest oodata? Erakorralist ülemkogu võiks lugeda õnnestunuks, kui riigid lepiksid kõigepealt kokku kiires abipaketis Gruusiale. Selle osisteks võiksid olla näiteks ESDP rahuvalvemissiooni saatmine Gruusiasse, viisalihtsustuslepingu kiirendatud sõlmimine, laiaulatusliku humanitaar- ja ülesehitusabi andmine (kui vaja, siis läbi rahvusvahelise doonorkonverentsi), Euroopa Liidu diplomaatilise kohaloleku suurendamine tervikuna Lõuna-Kaukaasias, sõltumatu uurimiskomisjoni moodustamine sõja algepisoodide väljaselgitamiseks.

Lisaks Gruusia suunale peaks Euroopa Liit oluliselt tugevdama oma naabruspoliitika idadimensiooni, mis tähendab eeskätt Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia suunal selgemat käitumist. Ka võiks Euroopa Liit praegu ära kasutada hirmu SRÜ teiste liikmete hulgas ning aktiviseerima energipoliitikaalast koostööd Kasahstani ja Turkmenistaniga.

Just energiajulgeolek peaks olema rõhutatud teema ka homsel kohtumisel. Miks ei võiks tulla homme Brüsselist sõnum, et liikmesmaad võtavad konkreetselt panustada näiteks Nabucco gaasijuhtme kiirele ellurakendamisele. Energiakoostöös Venemaaga peaks aga jõuliselt tõstatatama energiaharta tähtsus.

Ja lõppeks ikkagi tõuseb vähemalt avalikkuse huvi keskmesse küsimus: mida otsustab Euroopa Liit teha Venemaaga? Teade sellest, et suhted ei saa enam olla "business as usual", kõlaks õõnsalt ning see tähendaks läbikukkumist. Miinimum, mida Brüsselist homme oodata, oleks Euroopa Liidu ja Venemaa koostööleppe läbirääkimiste ühemõttelist peatamist ning koos sellega võimaliku viisavabadusjutu lõpetamist. Teatavasti peaks nende kõneluste teine voor toimuma 16. septembril. Tõsi, Venemaa tänastele liidritele need kaks teemat eriti suurt süümepiina ei tekitaks.

Ühismeelt konkreetsete sanktsioonide osas oleks homme ilmselt raske oodata. Kuna see eeldab konsensust, siis eriti Itaalia ja mõnede teiste riikide vastuseis oleks ilmne. Küll ma ei välistaks, et kuluaarides võetakse arutada võimalike sanktsioonide nimekiri. Kõige toimivamaks seejuures oleksid need meetmed, mis puudutaksid otseselt personaalseid huvisid nii Venemaa föderaaltasandil kui ka Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Olen juba varemgi siin blogis maininud, et ainus, mida Moskvas tõepoolest kardetakse, on personaalsete liikumis- ja majanduspiirangute kehtestamine.

Mõistagi oleks liigne oodata selliste meetmete väljakuulutamist just homme, kuid vähemalt idee tasandil võivad need mõtted idanema hakata. Peaasi, et valitsusjuhid annaksid homme Brüsselis jõulise ning konkreetsete sammudega sisustatud sõnumi nii Gruusiale, Venemaale kui kogu läänemaailmale. Euroopa Liidul pole täna suuremat väljakutset kui Venemaa liidrite ohtlike ambitsioonide taltsutamine.