Palju õnne värskele maailmameistrile Gerd Kanterile ning sama tublile Aleksander Tammertile! Mõlemad kinkisid meile suurepärase võistluse ning Eestile taas suurepärase põhjuse iseenda üle uhke olla.
Usun, et tänasest sai ametlikult alguse Gerdi valitsemisaeg kettaheites. Arvestades tema ja ta meeskonna sihikindlust, siis Eesti saab veel pikki aastaid rõõmu tunda kui maailma vägevaim kettaheitemaa. Suurepärane!
Lingi hankimine
Facebook
X
Pinterest
E-post
Muud rakendused
Kommentaarid
Anonüümne ütles …
Super! Palju õnne Gerdile ja Sassile ning nende omastele.
Edu edasiseks.
Anonüümne ütles …
Parem oleks kui Eesti oleks ikka millegi jäävama poolest tuntud.
USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Shotimaa ei pea haarama õlekõrrest, milleks on hetkeks tõusnud sporditäht. Isegi Singapur ei pea.
Vaimse vaesuse süüdimatu omaksvõtt Eesti juhtiva poliitiku poolt.
Anonüümne ütles …
lisaks on tegemist sama hästi kui tundmatu spordialaga. hea, et veel kiiking ja naisekandmine teemaks pole.
Anonüümsele: spordisaavutused, eriti tänane Gerdi võit maailma ühel vanimal spordialal on Eesti sugusele väikeriigile üks parimaid positiivse märgiga sündmusi. Tunne rõõmu, kosuta vaimu ja ära muretse!
Anonüümne ütles …
Marko, sa oled ilmselt üks helgemaid päid toompeal, kuid sa ei näi ikkagi aru saavat, milles probleem. hirm mõelda, mis tase seal üldiselt valitseb.
umbes 10 000 inimest maailmas (kergejõustik pole publiku seas eriti popp) tajusid, et ühe väikeriigi ("mis see nüüd oligi? molvaania? lettoonia? estia?") mees tuli ja heitis ketta võrdlemisi kaugele. ja siis karjus nagu loomaaialoom või ehtne rullnokk.
kui tundmatu (kuigi vana) spordiala võit on üks parema märgiga sündmusi, millest sa mõelda suudad, siis on meil asjad kehvasti.
see on põhjus mitte juubeldada vaid kiiresti toompeale tööle liduda ja mõelda, mis küll teha, et Eesti millegi püsivaga kaardil oleks.
ma paneksin ette näiteks head elukeskkonda, kõrgetasemelist avalikku teenust, korruptsioonivaba poliitikat.
õnneks on läti (oma veel radikaalsema parempoolsuse tõttu) meist enamikes asjades veel hullem, muidu oleksime nagu Baltoskandia piirkonna must auk. kuigi nt. m,ajanduse juhtimise ja jahutamise vajadust tajuti seal märksa paremini.
ma tahaks näha, kui palju kanteri medal meid lohutab, kui kinnisvarast alanud laenumulli lõhkemine kevadeks majandusel hinge kinni lööb.
Anonüümile: kui sa nüüd arvad, et Gerdi ja ka teiste tublide sportlaste pingutused ja tulemused on ainus, mis meil on, siis ju ise mõistad, et eksid. Ma ei absolutiseeriks. Pigem on see üks väike, aga siiski meie enda heale enesetundele oluline osa. Riigiks olemise juurde käib lisaks sinu poolt toodud olulistele suurteemadele (hea elukeskkond jne) ka identiteedi pidev taastootmine, mille lahutamatuks osaks omakorda on Eesti edukus erinevatel suurvõistlustel. Torino olümpia kolm kuldmedalit töötasid Eesti kuvandiloos rohkem, kui mõnel alal paljude aastate pingutused.
Anonüümne ütles …
pidin tsipa mõtlema, et mis torino olümpia. siis plahvatas. taliolümpia muidugi.
kahjuks ei plahvata suuremal osal maailmast iialgi. taliolümpia on jällegi nishitoode.
eesti poolt ehk raske aru saada (sest ega meil muud ju polegi) aga medalid ei tee eriti midagi riigi tõsiseltvõetava positiivse kuvandi jaoks.
N. Liidul ja saksa DV'l oli medaleid kuhjaga, aga austust... no mitte eriti.
ja tänapäeva spordiproletariaat ei pälvi ka ammugi seda austust, mida omaaegsed dzhentelmenid, kes oma keha(katteid) raha eest firmadele ei müünud vaid tegid sporti fair play põhimõttel.
aga mis meie keskmisel saadikul sellest. ikka kanakints ühes ja õllepurk teises käes teleka ette möirgama.
just just. kui me näiteks jalgpalli maailmameistriks ei tule, siis on pees, sest kõik muud alad on nišitoode ja mõttetu rõõm. ma ei leia et me peaks ilgelt võimlema et pidevalt maailmakaardil olla. ei saa end ju nii alamõõdulise ja ebakindlana tunda.
Anonüümne ütles …
kaarel b., õigust räägid.
on jama, kui ollakse nii alaväärne, et võimeldakse kettaheide millekski, mille üle eesti riik aastaid uhke saab olla.
mul on jalkatiitlist sama 1kõik, eriti kui see tuleks 1kordse välgatusena. eesti võiks satbiilselt millegi esirinnas olla. e-riik ei loe, sest eks ole tark- ja raudvara selle jaoks ju välismaalt ostetud. pealegi on oma 20 riiki meist juba e-tte läinud.
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Ajaga kujunenud immuunsus süüdimatult lärmava ja kuklalaskudega ähvardava poliitilise retoorika suhtes on hirmutav. Muidugi otsib värvikate sõnade autor tähelepanu ja püüab kõigis oponentides okserefleksi tekitada. Paljud ilmselt reageerivadki nii, et las lärmab, ei viitsi tähele panna, muidu läheb süda pahaks. Trumpi ja temasuguste mini-Trump'ide tegemisi kajastades tulistas meedia endale mõni aasta tagasi ise jalga. Nüüd ehk loodetakse, et eiramistaktika aitab seekord hullema ära hoida. Loodame, kuid kardan, et päris nii see ei lähe. Miks on meie poliitiline keskkond sõna otseses mõttes ribadeks? Miks ei suuda Riigikogu oma tööd korraldada? President ja teised soovitavad end kokku võtta, üksteist ära kuulata ning rahva ja riigi peale mõelda. Distantsilt ehk tundubki, et istuge ometi maha ja rääkige suud puhtaks. Aga kuidas sa seda teed, kui ühe seltskonna poliitiline eesmärk pole mõõdetav programmiliste erimeelsuste, vaid sõna otseses mõttes põhiseadusliku korra aluste la...
Hamas, which has been working towards the destruction of the state of Israel since 1987 and has supporters in the aforementioned coalition of intent, achieved several objectives with its attack. Firstly, their well-planned and massive surprise attack succeeded in coming as a total shock to the Israeli society. The last time this many Jews were killed in a single day was in the gas chambers of Auschwitz in 1944 – one can only imagine the atmosphere this attack created among Israeli citizens. There is not a single family in Israel that does not have relatives who were victims of the Holocaust. Now, such a heinous massacre took place right in their own homes. When I visited the settlements near the Gaza border a few days ago, the nauseating stench of decomposition still lingered in the air, and the scene spoke volumes about the profound tragedy that had occurred. Secondly, the attackers undermined citizens' belief in the all-powerful intelligence capabilities of Israel and th...
Kommentaarid
Edu edasiseks.
USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Shotimaa ei pea haarama õlekõrrest, milleks on hetkeks tõusnud sporditäht. Isegi Singapur ei pea.
Vaimse vaesuse süüdimatu omaksvõtt Eesti juhtiva poliitiku poolt.
umbes 10 000 inimest maailmas (kergejõustik pole publiku seas eriti popp) tajusid, et ühe väikeriigi ("mis see nüüd oligi? molvaania? lettoonia? estia?") mees tuli ja heitis ketta võrdlemisi kaugele. ja siis karjus nagu loomaaialoom või ehtne rullnokk.
kui tundmatu (kuigi vana) spordiala võit on üks parema märgiga sündmusi, millest sa mõelda suudad, siis on meil asjad kehvasti.
see on põhjus mitte juubeldada vaid kiiresti toompeale tööle liduda ja mõelda, mis küll teha, et Eesti millegi püsivaga kaardil oleks.
ma paneksin ette näiteks head elukeskkonda, kõrgetasemelist avalikku teenust, korruptsioonivaba poliitikat.
õnneks on läti (oma veel radikaalsema parempoolsuse tõttu) meist enamikes asjades veel hullem, muidu oleksime nagu Baltoskandia piirkonna must auk. kuigi nt. m,ajanduse juhtimise ja jahutamise vajadust tajuti seal märksa paremini.
ma tahaks näha, kui palju kanteri medal meid lohutab, kui kinnisvarast alanud laenumulli lõhkemine kevadeks majandusel hinge kinni lööb.
kahjuks ei plahvata suuremal osal maailmast iialgi. taliolümpia on jällegi nishitoode.
eesti poolt ehk raske aru saada (sest ega meil muud ju polegi) aga medalid ei tee eriti midagi riigi tõsiseltvõetava positiivse kuvandi jaoks.
N. Liidul ja saksa DV'l oli medaleid kuhjaga, aga austust... no mitte eriti.
ja tänapäeva spordiproletariaat ei pälvi ka ammugi seda austust, mida omaaegsed dzhentelmenid, kes oma keha(katteid) raha eest firmadele ei müünud vaid tegid sporti fair play põhimõttel.
aga mis meie keskmisel saadikul sellest. ikka kanakints ühes ja õllepurk teises käes teleka ette möirgama.
ma ei leia et me peaks ilgelt võimlema et pidevalt maailmakaardil olla. ei saa end ju nii alamõõdulise ja ebakindlana tunda.
on jama, kui ollakse nii alaväärne, et võimeldakse kettaheide millekski, mille üle eesti riik aastaid uhke saab olla.
mul on jalkatiitlist sama 1kõik, eriti kui see tuleks 1kordse välgatusena. eesti võiks satbiilselt millegi esirinnas olla. e-riik ei loe, sest eks ole tark- ja raudvara selle jaoks ju välismaalt ostetud. pealegi on oma 20 riiki meist juba e-tte läinud.