Super Gerd, super Sass!!
Palju õnne värskele maailmameistrile Gerd Kanterile ning sama tublile Aleksander Tammertile! Mõlemad kinkisid meile suurepärase võistluse ning Eestile taas suurepärase põhjuse iseenda üle uhke olla.Usun, et tänasest sai ametlikult alguse Gerdi valitsemisaeg kettaheites. Arvestades tema ja ta meeskonna sihikindlust, siis Eesti saab veel pikki aastaid rõõmu tunda kui maailma vägevaim kettaheitemaa. Suurepärane!
Kommentaarid
Edu edasiseks.
USA, Prantsusmaa, Inglismaa, Iirimaa, Shotimaa ei pea haarama õlekõrrest, milleks on hetkeks tõusnud sporditäht. Isegi Singapur ei pea.
Vaimse vaesuse süüdimatu omaksvõtt Eesti juhtiva poliitiku poolt.
umbes 10 000 inimest maailmas (kergejõustik pole publiku seas eriti popp) tajusid, et ühe väikeriigi ("mis see nüüd oligi? molvaania? lettoonia? estia?") mees tuli ja heitis ketta võrdlemisi kaugele. ja siis karjus nagu loomaaialoom või ehtne rullnokk.
kui tundmatu (kuigi vana) spordiala võit on üks parema märgiga sündmusi, millest sa mõelda suudad, siis on meil asjad kehvasti.
see on põhjus mitte juubeldada vaid kiiresti toompeale tööle liduda ja mõelda, mis küll teha, et Eesti millegi püsivaga kaardil oleks.
ma paneksin ette näiteks head elukeskkonda, kõrgetasemelist avalikku teenust, korruptsioonivaba poliitikat.
õnneks on läti (oma veel radikaalsema parempoolsuse tõttu) meist enamikes asjades veel hullem, muidu oleksime nagu Baltoskandia piirkonna must auk. kuigi nt. m,ajanduse juhtimise ja jahutamise vajadust tajuti seal märksa paremini.
ma tahaks näha, kui palju kanteri medal meid lohutab, kui kinnisvarast alanud laenumulli lõhkemine kevadeks majandusel hinge kinni lööb.
kahjuks ei plahvata suuremal osal maailmast iialgi. taliolümpia on jällegi nishitoode.
eesti poolt ehk raske aru saada (sest ega meil muud ju polegi) aga medalid ei tee eriti midagi riigi tõsiseltvõetava positiivse kuvandi jaoks.
N. Liidul ja saksa DV'l oli medaleid kuhjaga, aga austust... no mitte eriti.
ja tänapäeva spordiproletariaat ei pälvi ka ammugi seda austust, mida omaaegsed dzhentelmenid, kes oma keha(katteid) raha eest firmadele ei müünud vaid tegid sporti fair play põhimõttel.
aga mis meie keskmisel saadikul sellest. ikka kanakints ühes ja õllepurk teises käes teleka ette möirgama.
ma ei leia et me peaks ilgelt võimlema et pidevalt maailmakaardil olla. ei saa end ju nii alamõõdulise ja ebakindlana tunda.
on jama, kui ollakse nii alaväärne, et võimeldakse kettaheide millekski, mille üle eesti riik aastaid uhke saab olla.
mul on jalkatiitlist sama 1kõik, eriti kui see tuleks 1kordse välgatusena. eesti võiks satbiilselt millegi esirinnas olla. e-riik ei loe, sest eks ole tark- ja raudvara selle jaoks ju välismaalt ostetud. pealegi on oma 20 riiki meist juba e-tte läinud.