Merkeli ja Euroopa suurvõit
Tänase varahommikuni väldanud Euroopa Liidu Brüsseli tippkohtumine andis lõpuks tulemuse, mis on eeskätt Euroopa enda kui terviku huvides. Suureks võitjaks võib ennast julgelt pidada ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kelle jõuline liidriroll oli kahtlemata üks määravaim tegur edu saavutamisel.
Diplomaatiliselt keerulised läbirääkimised ja ristveenmised (lisaks Poolale oli muresid mitmetel riikidel, sealhulgas Suurbritannial) andsid kokkuleppe ehk täpse mandaadi, mille alusel peaks järgmine eesistuja Portugal valitsustevahelise konverentsi kaudu juba aasta lõpuks uuendatud alusleppe teksti lõplikult kokku seadma. Seejärel läheks see tekst siis ratifitseerimisele liikmesriikidesse.
Eks toimunu ja kokkulepitu põhjalikum analüüs seisab alles ees, eriti mõistagi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, kuid mõningad järeldused on tehtavad juba praegu.
Esiteks on veelkord oluline rõhutada, et kokkuleppele jõudmine on väga heaks signaaliks Euroopa Liidu võimest ühtselt ja tugevamalt edasi liikuda. Need, kes lootsid murenemist või kriisi taasteket, peavad pettuma. Ka 27-liikmelisena on Euroopa Liit võimeline väga keerulistes küsimustes ühismeelt leidma, pealegi ajal, kus nii sisemised kui välised tegurid lausa sunnivad peale kiiremat sisearengut.
Teiseks, eelmisest lähtuvalt on tähtis, et peale jäi kompromissimeelsus. Vetostamist on Euroopa Liidus viimasel ajal lihtsalt liiga palju olnud. Tähtis seegi, et esmamulje järel on kokkuleppega rahul kõik. Ka Poola, kes ehk kõige jõulisemalt oma järge ajas (uue hääletussüsteemi rakendamine lükati kümne aasta võrra edasi).
Kolmandaks, Euroopa Liidu välisküsimustes, mis ka meile väga oluline teema, tehti selle kokkuleppega oluline edasiminek. Senine segadus kaksikjuhtimise osas (Solana vs Ferrero-Waldner) saab arukama lähenemise (Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja näol), mis lubab ka suuremat selgust ühenduse ühtsema positsiooni esitamisel.
Neljandaks, kokkulepitu pole mõistagi imerohi Euroopa Liidu efektiivsemaks muutmisel, kuid selleta oleks 2009. aasta suurmuutused ning teised olulised küsimused (Euroopa Parlamendi valimised, komisjoni määramine, uue eelarve ettevalmistamine, laienemine jm) saanud tõsise tagasilöögi või vähemalt kriisiseguse varjundi.
Viiendaks, kuigi praegu on veel vara ennustada uuendatud alusleppe käekäiku liikmesriikide parlamentides, võib siiski eeldada, et sellel on väga suur võimalus saavutada lõplik heakskiit ratifitseerimise näol. Vähemalt kinnitas näiteks Briti lahkuv peaminister Blair, et kokkulepitu ei vaja tema kodumaal referendumit.
Ja lõpetuseks veelkord, Brüsseli ööistungi üks suurimaid võitjaid on mõistagi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Tema liidriroll nii selle tippkohtumise kui kogu Saksamaa eesistumise ajal on olnud muljetavaldav. Sisuliselt kõik sammud, mida Merkel ette võttis, kandsid vilja ning töötasid ühtsema ja tugevama Euroopa nimel.
Diplomaatiliselt keerulised läbirääkimised ja ristveenmised (lisaks Poolale oli muresid mitmetel riikidel, sealhulgas Suurbritannial) andsid kokkuleppe ehk täpse mandaadi, mille alusel peaks järgmine eesistuja Portugal valitsustevahelise konverentsi kaudu juba aasta lõpuks uuendatud alusleppe teksti lõplikult kokku seadma. Seejärel läheks see tekst siis ratifitseerimisele liikmesriikidesse.
Eks toimunu ja kokkulepitu põhjalikum analüüs seisab alles ees, eriti mõistagi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, kuid mõningad järeldused on tehtavad juba praegu.
Esiteks on veelkord oluline rõhutada, et kokkuleppele jõudmine on väga heaks signaaliks Euroopa Liidu võimest ühtselt ja tugevamalt edasi liikuda. Need, kes lootsid murenemist või kriisi taasteket, peavad pettuma. Ka 27-liikmelisena on Euroopa Liit võimeline väga keerulistes küsimustes ühismeelt leidma, pealegi ajal, kus nii sisemised kui välised tegurid lausa sunnivad peale kiiremat sisearengut.
Teiseks, eelmisest lähtuvalt on tähtis, et peale jäi kompromissimeelsus. Vetostamist on Euroopa Liidus viimasel ajal lihtsalt liiga palju olnud. Tähtis seegi, et esmamulje järel on kokkuleppega rahul kõik. Ka Poola, kes ehk kõige jõulisemalt oma järge ajas (uue hääletussüsteemi rakendamine lükati kümne aasta võrra edasi).
Kolmandaks, Euroopa Liidu välisküsimustes, mis ka meile väga oluline teema, tehti selle kokkuleppega oluline edasiminek. Senine segadus kaksikjuhtimise osas (Solana vs Ferrero-Waldner) saab arukama lähenemise (Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja näol), mis lubab ka suuremat selgust ühenduse ühtsema positsiooni esitamisel.
Neljandaks, kokkulepitu pole mõistagi imerohi Euroopa Liidu efektiivsemaks muutmisel, kuid selleta oleks 2009. aasta suurmuutused ning teised olulised küsimused (Euroopa Parlamendi valimised, komisjoni määramine, uue eelarve ettevalmistamine, laienemine jm) saanud tõsise tagasilöögi või vähemalt kriisiseguse varjundi.
Viiendaks, kuigi praegu on veel vara ennustada uuendatud alusleppe käekäiku liikmesriikide parlamentides, võib siiski eeldada, et sellel on väga suur võimalus saavutada lõplik heakskiit ratifitseerimise näol. Vähemalt kinnitas näiteks Briti lahkuv peaminister Blair, et kokkulepitu ei vaja tema kodumaal referendumit.
Ja lõpetuseks veelkord, Brüsseli ööistungi üks suurimaid võitjaid on mõistagi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel. Tema liidriroll nii selle tippkohtumise kui kogu Saksamaa eesistumise ajal on olnud muljetavaldav. Sisuliselt kõik sammud, mida Merkel ette võttis, kandsid vilja ning töötasid ühtsema ja tugevama Euroopa nimel.
Kommentaarid
leppe jõustsumise teel jääb siiski suuremaks küsimärgiks Suurbritannia. öelgu Brown mida tahes, pole kuhugi kadunud võimalus, et lepe surutakse referendumile ja siis teab selle saatust vaid Allah:)
miskipärast tundub mulle, et seoses sellega võib oodata Moskva surve suurenemist Londonile ... või on see minu paranoia?