Ilves värskendas Eesti välispoliitikat
President Ilvese äsjane visiit Washingtoni oli kui sõõm värsket õhku Eesti välispoliitikale. Viimati suutis sama ehk president Lennart Meri, kelle karismaatiline figuur ning ideederikkus tõmbasid loomulikku laia tähelepanu.Ma ei tahaks kuidagi öelda, et meie välisametkonnal oleks olnud viimasel ajal raskusi oma ülesannete täitmisel. Kaugel sellest. Küll on aga puudu olnud särast ning ideedest. Täpsemini nende esitamisest ja ka läbilöögivõimest. Viimane on tihti kinni pisikestes detailides. Kuid see on omaette teema.
Alustuseks on oluline see, et kohtumine Valge Maja Ovaalkabinetis oli meie jaoks esmakordselt niiöelda võrdsete kohtumine. Viimati Valges Majas samuti kahepoolsel kohtumisel osalenud Siim Kallas esindas 2002. aastal peaministrina riiki, kes polnud veel ei NATO ega Euroopa Liidu liikmesmaa. Ka koostöö rahvusvahelistel missioonidel seisis alles ees.
Tänaseks on Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetel selline positiivne kogemuspagas, mis lubab meil märgatavalt enesekindlamalt ja selgemalt ideid ning mõtteid ka esitada. Olgu see siis küberkaitsekeskuse loomise idee või soov viisaküsimuse kiiremast lahendamisest.
Samuti on minu arvates oluline mõista, et president Ilvese visiit sattus olema vahetult enne president Bushi personaalset randevuud Venemaa presidendiga. Seega polnud meil võimalus mitte üksnes kahepoolsete suhete teemal rääkida, vaid arutleda ka laiemate rahvusvaheliste mureteemade üle. Loodetavasti sai Bush sellelt kohtumiselt kaasa ideid või seisukohti, mis aitavad kujundada Washingtoni hoiakuid Venemaa ambitsioonide ohjamiseks.
Viisiidiga Ühendriikidesse kinnistas president Ilves iseenda kuvandit kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üks mõjukaim poliitiline arvaja, mis näituseks ilmnes nii meie naabruspoliitika kui viisaküsimuste arutelul.
President Ilvese rahvusvahelise autoriteedi kasvades on samas oluline, et Kadrioru ja välisministeeriumi vahel ei kujuneks nn ebatervet konkurentsi. Seda on näituseks praegune president ise tunnetanud kunagises välisministri rollis olles. Eesti võidab vaid siis, kui kõik välispoliitilises tegevuses osalejad tunnetaksid sünergia vajalikkust ning seda ka teadlikult rakendaksid. Täna on selleks olemas väga head võimalused.
Kommentaarid
Võrdsete kohtumine Ovaalkabinetis oli see tõesti. Välja arvatud selles osas, mida Marko esile tõi. Kärbes ja elevant ei ole võrdsed, hoolimata mingitesse ühingutesse kuulumisest. Kaks võrdset meest - jah; kaks võrdset riigipead - ei.
Tehnkem nimekiri tähtsamast.
Ühel pool "fraternity boy" GW Bush (Delta Kappa Epsilon, Phi chapter) . Teisel pool korporant Ilves (EÜS, vist liiga nerd, et Upennis ja Columbias mingisse frat'i saada). Bush - Trilateraalne Komisjon, Ilves - Trilateraalne Komisjon.
Bush - lõbus jota, kellele kaaskorporandist isa hankis töökohad, eriti selle Valge maja jobi. Ilves - ülbitsev jota, kellele proua Bullock esimese korraliku töökoha hankis ja kes EÜS üksmeelsel toel nüüd Kadriorgu sai.
Mis veel? Mõlemad käinud 2s tippülikoolis. Bush lõpetanud Harvardi ja Yale'i, Ilves Columbia ja UPenni.
Mõlemal on loss täis ustavaid seltsikaaslasi. Bushil kaas-Deke Cheney, Ilvesel peaaegu igaüks EÜS õlletoast.
Bush - ülbe jänki, kes Eestist palju ei tea ega tahagi teada. Ilves - ülbe jänki, kes Bushist palju rohkem ei tea. Ega tahagi teada.
Mõlemad mämmutavad maha mujalt kuuldud juttu.
Aga asja ajavad oma kohal ära mõlemad. Head võsalõikamist.
huvitav on Eesti kuvandi muutumist näha. kaks aastat tagasi tuli meie olemist eelkõige Soome naabruse kaudu selgitada, ja ega seegi äratundmist tekitanud
tänasel WTO-konverentsil sain nii hiinlastelt kui välisesinejailt juba pelgalt riiginime mainides tõdemuse ahaaa, see on see riik, kellel Venemaaga mingi 'trouble'. huvitav, kas varsti oleme see riik, kes on Ameerika suur sõber?
USA`le on Eesti toetust vaja, nagu ka Läti, Leedu, jne. Paljude Lääne-EU riikide inimesed ei toeta jänkisid, kuid Baltiriikide inimesed veel teevad seda. USA ei tohi riskida meie toetuse kaotamisega.
Hm.. sellest oli ka miski artikkel kuskil.