Head uudised Prantsusmaalt

Tänased Prantsusmaa parlamendivalimised annavad tõenäoliselt president Nicolas Sarkozyle selge topeltvõidu. Tema juhitud parempoolne UMP jätab sotsialistidele lähemateks aastateks ilmselt vaid kõrvaltvaataja rolli. Omades toetust rahvusassamblees, võib Sarkozylt eeldada nüüd aktiivsemat sise- ja välispoliitikat.

Just viimasest, Sarkozy välispoliitikast tahtsingi tegelikult siin korraks kirjutada. Minu arvates oli lõppeva nädala väga märgiliseks sündmuseks Sarkozy kolmapäevane kohtumine Elysee palees Gruusia presidendi Mihhail Saaakashviliga.

See, et just Gruusia president sai sedavõrd kiire kutse Elyseesse, näitab Sarkozy soovi ennast kiiresti lahti raputada eelkäija kommetest ja taagast. Saakashvili kulutas kolm aastat Elysee ust, kuid ei pääsenud Chiraci jutule. Nüüd siis kiire kohtumine, mis kindlasit oli parajaks ninanipsuks Kremlile.

Kuni viimase ajani oli just Prantsusmaa üks nendest riikidest, kes seisis aktiivsemalt vastu Gruusia integreerumisele NATOga. Nüüd aga olevat Sarkozy lausa kaks korda kohtumisel Saakashviliga rõhutanud, et ei luba Venemaal takistada Gruusia liitumist NATOga. Tõenäoliselt veel sellel aastal külastab Sarkozy ka Tbilisit, et süvendada Pariisis sõlmitud kokkuleppeid (koostöö Gruusia relvajõudude edendamisel ja võimaliku tuumajaama ehitusel).

Selle kohtumise taustal on meeldetuletavalt tähenduslik üks varasem detail. Venemaa oli Sarkozy võidu üle sedavõrd pettunud, et president Putin venitas demonstratiivselt kolm päeva, enne kui söandas Prantsusmaa uut liidrit õnnitleda. Nüüd siis tulemasued käes. Tõsi, Sarkozy on Putiniga juba korra kohtunud. G8 tippkohtumisel Saksamaal, kuid Elysee uks avanes siiski esimesena just Putini ühele suurimale välisoponendile.

Sarkozy julge suunamuutus pole märkamatuks jäänud kellelegi. Kuigi veel praegu on paljud analüütikud ooteseisundis ega söanda kindlalt Sarkozy käitumismudelit ennustada, võib siiski ühes olla kindel - ta teeb kõik, et vabaneda Chiraci viimatisest mitte-midagi-tegemisest ja liigselt reaalpoliitiliste sammude taagast.

See on meile mõistagi väga hea uudis. Aktiivsem ning atlantilisem Prantsusmaa, kelle president usub suhetes Venemaaga põhimõtete ehk väärtuste tähtsusele, on kahtlemata suureks toeks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide püüdlustele kindlustada oma iseseisvust olukorras, kus Venemaa püüab jätkuvalt edendada mõjuväljade ning jaga-ja-valitse poliitikat.

Ka on Prantsusmaa tugev liider pigem kasuks kui kahjuks Euroopa enda tugevadamisel. Loodetavasti suudab Sarkozy olla üheks eestvedajaks kokkuleppe saavutamisel tuleval nädalal toimuval Euroopa ülemkogul.