Barack Obama sõnad võlusid Nobeli komitee

Nobeli rahupreemia andmine USA vastsele presidendile Barack Obamale on vaieldamatult väga tähelepanuväärne samm. Enam kui paarisajast kandidaadist esile tõstetud USA riigipead tunnustati preemiaga suurte jõupingutuste eest rahvusvahelise diplomaatia tugevdamisel ning tuumarelvast vaba maailma taotlemisel.

Tegemist on sisuliselt väga suure usalduskrediidi ja lootuse rajamisega, sest president Obama pole olnud ametis veel mitte aastatki. Rääkimata siis sellest, et tal oleks tänaseks peale retoorika ette näidata murrangulisi saavutusi "rahvusvahelise diplomaatia tugevdamisel ja maailma tuumarelvast vabastamisel".

Eks sellises otsuses peegeldu suuresti Euroopa poliitilise eliidi lootus mitmepoolsete rahupüüdluste tugevdamisele maailmas, mille rahvusvahelise eestvõitlejana nähakse Barack Obamat. Kui see nii läheb, on tegemist Nobeli rahupreemiate ajaloos enneolematu juhtumiga. Ehk siis preemiale mitte ei eelne, vaid järgnevad teod.

Ometi on täna terve rida probleeme, kus president Obama on küll teinud kõlavaid retoorilisi avanguid, kuid tegelikke või olukorda muutvaid tulemusi pole veel näha. Mõistagi on mõned kuud ülimalt lühike periood suuremate muutuste eeldamiseks, näiteks Lähis-Idas, suhetes Iraani või Venemaaga.

Tuumarelvast vaba maailm on kindlasti kaunis eesmärk, kuid väga raske on ette kujutada selle saavutamist. Pealegi on täiesti tõsiselt arutletav küsimus, kas tuumarelvast täielikult vaba maailm oleks tingimata turvalisem ja ohutum.

Paljud analüütikud on viidanud, et strateegilise heidutajana pole inimkonna ajaloos olnud midagi töötavamat kui just needsamad vihatud tuumarelvad. MAD-strateegia töötas väga hästi Külma sõja ajal. Ka tänased suhted näiteks India ja Pakistani vahel on küll pingelised, kuid suuremat konflikti pole olnud alates mõlema riigi tuumarelvastumisest saati.