Kas Saksamaa välispoliitika muutub?

Saksamaal on uus võimuliit sündinud. 27. septembril peetud üldvalimised andsid kindla võidu konservatiividele eesotsas Angela Merkeliga. Tänu sotside hävingule ning liberaaldemokraatide korralikule tulemusele sai Saksamaal taas võimalikuks paremtsentristlik koalitsioon.

Täna sõlmitud 124leheküljelise koalitsioonileppe motoks on Kasv, Haridus, Sidusus. Ma ei hakkaks seda dokuemnti siin tervikuna lahkama, vaid osundaksin üksnes selle välis- ja julgeolekupoliitilisele osale. Ehk siis - kas uus koalitsioonilepe lubab mingeid muudatusi Saksamaa välispoliitikas?

Koalitsioonileppe välispoliitilise osa preambulis rõhutatakse, et "unser politischen Handeln wird von der Werten des Grundgesetzes und dem Ziel geleitet, die Interessen unseres Landes zu wahren. Wir bekennen uns zur Universalität der Menschenrechte, zur Rechtsstaatlichkeit und zur Herrschaft des Rechts in den internationalen Beziehungen und betrachten Menschenrechtspolitik als zentrale Konstante deutscher Aussen- und Sicherheitspolitik."

Seega rõhutatakse läänelike väärtuste - inimõiguste ja õigusriikluse põhimõtete keskset rolli Saksamaa välispoliitikas, mis peaks tagama ka riigi huvide kaitsmise. Peamiste partneritena tuuakse esile üleatlantilist koostööd ning Euroopa ühtsust. Räägitakse ka sellest, et Euroopa Liit peaks tulevikus saama ÜRO julgeolekunõukogus alalise koha.

Euroopa kontekstis on välja toodud Prantsusmaa ja Poola eriline roll Saksamaa jaoks. Samuti räägitakse Euroopa sisemise bürokraatia vähendamisest neljandiku võrra aastaks 2012. Maailma juhtiva eksportöörina väärtustatakse Euroopa takistusteta siseturgu, kuhu leiab tee kaks kolmandikku Saksamaa ekspordist.

Euroopa Liidu laienemist pooldatakse, kuigi Türgi puhul ei välistata ka niinimetatud lõppjaamana "tihendatud assotsiatsiooni". Eriti rõhutatakse Euroopa tulevase välisteenistuse olulisust ühise välispoliitika elluviimisel.

Väljaspool Euroopat näeb Saksamaa tähtsate partneritena NATO liitlasi USAd ja Kanadat. Tekstis öeldakse, et Põhja-Atlandi allianss jääb ka tulevikus ühtse julgeoleku tähtsamaks ankruks. Samas soovitakse USA tuumarelva väljaviimist Saksamaalt.

Saksamaa uus valitsus peab tähtsaks NATO ja Venemaa koostöö intensiivistamist ning euroatlandi väljal sellise julgeolekuarhitektuuri kujunemist, mille koostisosaks oleks tihe partnerlussuhe Venemaaga. Ometi ei jäeta dokumendis rääkimata inimõiguste ja demokraatia kehvast seisust Venemaal.

Eks välispoliitika osas on üheks pisikeseks küsimärgiks välisministri enda figuur. 48aastasel juuraharidusega välisministril ja asekantsleril Guido Westerwellel pole tänaseni ette näidata kuigi tihedat rahvusvahelise suhtluse pagasit.

2001. aastast vabasid demokraate (FDP) juhtiv Westerwelle on siiani peamiselt tuntud majandusest rääkijana. Euroopas peetakse teda tundmatuks suuruseks välispoliitika vallas. Vahetult pärast valimisi sattus Westerwelle pisut piinlikkusse olukorda, kui ta pressikonverentsil keeldus vastamast inglise keeles. Ilmselt ta kartis veidi hätta jääda. Kuid see on parandatav.

Teisalt on Westerwelle ning tema partei tihedalt seotud Saksamaa majandusringkondadega, kes omakorda evivad rahvusvaheliselt suuri huvisid. Seetõttu on ilmne, et Westerwellelt pole mõtet oodata suurt muutust välispoliitilistes rõhuasetustes. Maailma ühe juhtivama eksportijana on Saksamaal jätkuvalt välispoliitilises liinis tugev annus pragmatismi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Saksamaa uue valitsuse välispoliitikas ei maksa oodata põhimõttelisi muutusi. Küll aga on kantsleri ja välisministri positsioonid senisest nähtavasti selgemad ning maailmavaatelisemalt ühtsemad.