Vihmane Eesti ja tuline Pakistan

Samal ajal kui siin vihmases Eestis otsustatakse kohaliku võimu saatus järgmiseks neljaks aastaks, käivad meist veidi enam kui nelja tuhande kilomeetri kaugusel Pakistanis tõsised lahingud (kaart: BBC) selle tuumariigi sisemise stabiilsuse tagamiseks ning regionaalse ja ehk isegi globaalse terroriohu vähendamiseks.

Juba mais kirjutasin siin blogis loo, kus rääkisin sellest, miks peaksime jälgima olukorda Pakistanis. Selle ajaga pole teema aktuaalsus kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Pakistani relvajõudude poolt eile alustatud kauaoodatud pealetung Talebani tugikeskustele Lõuna-Waziristanis võib edu korral tuntavalt mõjutada strateegilist olukorda nii Pakistanis endas kui ka naaberriigis Afganistanis, kus Taleban on viimasel paaril aastal oma positsioone taastanud ja tugevdanud.

Analüütikud peavad Pakistani regulaararmee pealetungi väga riskantseks, sest etniliselt ja geaograafiliselt keerukas Lõuna-Waziristan ning enam kui 10 000-meheline taliibide hästi motiveeritud väejõud oleksid tõsiseks väljakutseks ka kõige paremini ettevalmistatud armeele.

Varasemad samalaadsed rünnakud 2003 ja 2004 lõppesid vaherahuga, mis tegelikult vaid tugevdasid Talebani ja nende toetajate positsioone Pakistani rahututes provintsides. Täna teeb olukorra keerukamaks ka see, et Pakistani rahvarohkemas Punjabi provintsis on Taleban leidnud endale piisavalt sissijõudu, kes võivad valitsuse tegevust ohvriterohkete terrorirünnakutega tõsiselt häirida. Viimase paari nädalaga on sellelaadsetes rünnakutes hukkunud üle 150 inimese.

Samas on päris ilmne, et Pakistani valitsusel on vähe alternatiive kontrolli kehtestamiseks oma rahutute provintside üle. Mõistetavalt on siin otseselt mängus ka lääneriikide huvid, sest näiteks Afganistani sõja tulevik sõltub vahetult Talebani võimekusest leida piiriülese Pakistani hõimuprovintsidest endale turvaline varjupaik. Samuti ei taha keegi leppida olukorraga, kus islamiäärmuslased võiksid saavutada kontrolli Pakistani tuumarelva üle.