Stalin oli aegade parim liider

Just sellist usku sisendab Venemaa koolide ajalooõpetajatele president Vladimir Putini isikliku õnnistuse saanud uus käsiraamat. Kunagise marksismi-leninismi õppejõu Leonid Poljakovi kirjutatud manuaal on juba praegu leidnud laialdast tähelepanu, kusjuures vähegi iseseisvat mõtlemist omavad Vene ajaloolased on hinnangus ühesed - tegemist on väga ohtliku revisionistliku ajalookäsitluse ning valepatriotismi süstimisega ühiskonda.

Ajendi selle blogiloo kirjutamiseks andis äsjasel lennureisil siia Lissaboni loetud hea artikkel nädalavahetuse The Wall Street Journalist. Ajalehe Moskva korrespondent Andrew Osborn kirjutab haarava loo sellest, kuidas kõige kõrgemal tasemel on Venemaal alustatud ajaloo ümberkirjutamist või täpsemini uue patriotismiideoloogia sihikindlat kujundamist.

Kunagise marksismi-leninismi õppejõu Poljakovi kirjutatud käsiraamat on ehe näide sellest, millist äraspidist maailmavaadet Venemaal praegu evitakse ning mida uuele põlvkonnale õpetada soovitakse.

Demokraatlikust läänemaailmast, eriti aga Ameerika Ühendriikidest, püütakse järjekindlalt luua kuvandit kui Venemaa suurimatest ohustajatest. Väärtused, mis omased vabale maailmale, kuulutatakse pehkinuteks, ülistades samas Venemaa "suveräänset" demokraatiat. Ühendriikide ja läänemaailma soov olevat üksnes Venemaa lõhkumine ja energiaressursside üle kontrolli saavutamine.

Korratakse Putini mõtet, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim katastroof. Samas arvatakse, et Jossif Stalin oli Nõukogude perioodi suurim liider, kes pani aluse tööstusele ja viis riigi võidule Teises maailmasõjas. GULAGi ja terrorit põhjendatakse Stalini sooviga muuta riik tugevamaks. Ehk siis tapmine teeb tugevaks - hirmuäratav loogika.

21. juuni kohtumisel ajaloolastega Novo-Ogarjovos tunnistas Putin, et 1930ndate aastate terror oli hirmus, kuid veelgi hirmsamad olevat olnud Ühendriikide tuumarünnakud Jaapanile ning hilisemad keemiaründed Vietnamis. Ei mingit sisemist kahetsust.

Kuigi nii Putin ise kui ka teised asjamehed on rõhutanud, et Poljakovi manuaal on vaid üks võimalikke valikuid, ei jäta ametlik hoiak vähimatki kahtlust. Kui juba Venemaa president ise on seda esile tõstnud, leiab see kiiresti pimedat järgimist. Ning tulemuseks on üha suurenev väärtuslõhe läänemaailma ja Venemaa vahel, mis omakorda võib kahepoolsed suhted muuta üha pingelisemaks. Paraku puudutab see meid kõige otsesemal moel.

Kuid vaatamata kõigele sellele arvan, et Eesti ja Vene ajaloolased peaksid leidma võimaluse tegeliku ja sisulise koostöö tegemiseks. Ma ei pea siin silmas Poljakovi suguseid käsutäitjaid. Leedu hiljutine kogemus näitab, et soovi korral on siiski võimalik koostöö loomine.