Kas Iisrael ründab Iraani?
Tänane The Sunday Times on avaldanud artikli sellest, kuidas Iisraeli kaitsejõud on viinud läbi harjutusi võimaliku õhurünnaku korraldamiseks Iraani tuumarajatiste vastu. Seejuures viidatakse võimalusele, et Iisrael võib Natanzi uraanirikastamistehase hävitada taktikalise tuumarelva abil.
Ajalehe kätte sattunud Mossadi dokumentides pakutakse, et Iraan võib juba kahe aasta pärast olla võimeline tuumarelva tootmiseks.
Võimalik, et tegemist on järjekordse Iisraeli jõudemonstratsiooniga, mille eesmärgiks on Iraanile surve avaldamine või ka Ühendriikide ja avalikkuse mõjutamine. Seda on ka varem tehtud.
Eelmise aasta märtsis Washingtonis viibides õnnestus mul ühes sealses mõttekojas kuulata Iisraeli relvajõudude endise staabiülema Moshe Ya'aloni ettekannet enam-vähem samal teemal. Analüüsides erinevaid võimalikke stsenaariume ütles Ya'alon, et kõige tõenäolisemaks sündmuste arenguks peab ta õhulöökide andmist Iraani tuumaobjektide pihta. Tema arvates ei andvat diplomaatia tulemust. Ehk siis sõnade ja sanktsioonidega polevat võimalik peatada Iraani tuumarelvapüüdlusi. Samas ta möönis, et seda on tunduvalt raskem teha, kui korrata Iisraeli edukat õhulööki (Operatsioon Opera) 1981. aastast Iraagi Osiraki tuumarajatise vastu.
Ükskõik kuidas ka selle rünnakukavaga on, (tuuma)relvastusralli Lähis-Idas käib täie hooga ning konfliktioht kasvab. On ilmselge, et Iraani tuumapüüdlused ei jää vastuseta. Raske uskuda, et Saudi Araabia või ka Egiptus Iraani tuumatugevnemist pealt vaataksid.
Mitme viimase aasta vältel pole ÜRO püüdlused peatada Iraani tuumaprogrammi mõju avaldanud. Pigem vastupidi, Iraan on eriti president Ahmadinejadi ajal veelgi selgemalt ning sihikindlamalt võtnud kursi tuumaprogrammi (loe: tuumarelva loomise) lõpuleviimise suunas.
Ajalehe kätte sattunud Mossadi dokumentides pakutakse, et Iraan võib juba kahe aasta pärast olla võimeline tuumarelva tootmiseks.
Võimalik, et tegemist on järjekordse Iisraeli jõudemonstratsiooniga, mille eesmärgiks on Iraanile surve avaldamine või ka Ühendriikide ja avalikkuse mõjutamine. Seda on ka varem tehtud.
Eelmise aasta märtsis Washingtonis viibides õnnestus mul ühes sealses mõttekojas kuulata Iisraeli relvajõudude endise staabiülema Moshe Ya'aloni ettekannet enam-vähem samal teemal. Analüüsides erinevaid võimalikke stsenaariume ütles Ya'alon, et kõige tõenäolisemaks sündmuste arenguks peab ta õhulöökide andmist Iraani tuumaobjektide pihta. Tema arvates ei andvat diplomaatia tulemust. Ehk siis sõnade ja sanktsioonidega polevat võimalik peatada Iraani tuumarelvapüüdlusi. Samas ta möönis, et seda on tunduvalt raskem teha, kui korrata Iisraeli edukat õhulööki (Operatsioon Opera) 1981. aastast Iraagi Osiraki tuumarajatise vastu.
Ükskõik kuidas ka selle rünnakukavaga on, (tuuma)relvastusralli Lähis-Idas käib täie hooga ning konfliktioht kasvab. On ilmselge, et Iraani tuumapüüdlused ei jää vastuseta. Raske uskuda, et Saudi Araabia või ka Egiptus Iraani tuumatugevnemist pealt vaataksid.
Mitme viimase aasta vältel pole ÜRO püüdlused peatada Iraani tuumaprogrammi mõju avaldanud. Pigem vastupidi, Iraan on eriti president Ahmadinejadi ajal veelgi selgemalt ning sihikindlamalt võtnud kursi tuumaprogrammi (loe: tuumarelva loomise) lõpuleviimise suunas.
Kommentaarid
ilmselgelt kujutab ju iisreal lähis-idale suuremat ohtu kui iraan või mistahes muu riik.
Poleks Iisraeli hullumeelset suhtumist, poleks vast nende riik enam ammu alles.
Kui alguses oli kogu maailm Osiraqi pommitamise pärast samuti tagajalgadel, siis praegu mäletatakse seda millegipärast üsnagi helge sõnaga.