Impeeriumi lagunemine jätkub
Kirjutan tänases Postimehe arvamusloos, miks Venemaa Valgevene suunal just nii käitub nagu ta käitub ning millised võiksid olla tagajärjed Euroopa-Vene suhetele. Toon selle loo alljärgnevalt täies mahus ära ka siin blogis:"Energiasõja mõõtmeid võttev vastasseis Venemaa ja Valgevene vahel peegeldab ilmekalt järellainetust, mis tegelikult sai alguse juba kaugel 1991. aastal. Kunagine Nõukogude impeerium jätkab lagunemist.
Kui veel läinud kümnendil tundus, et Venemaa suudab oma lähemas naabruses SRÜ sildi all emamaa rolli vähemalt kaudselt säilitada, siis alates 2001. aasta 11. septembrist esmalt Kesk-Aasia kontekstis USA sõjaväebaaside näol ning eriti pärast Rooside revolutsiooni Georgias 2003. aastal on geopoliitiline olukord Venemaa naabruses suuresti muutunud.
Loomulikult on Balti riigid alati leidnud eraldi käsitlemist, kuid ka meie puhul leidis just 2004. aastal aset põhimõtteline muutus, mida on raske eirata – meist said Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid.
SRÜ on juba aastaid sisuliselt varjusurmas ning äsjased sündmused Moskva ja Minski vahel võivad osutuda selle organisatsiooni kirstunaelaks. Geopoliitilist vaakumit on täitmas mitmed organisatsioonid ning suurriikide huvid.
Viimasel ajal on leidnud rohkem ühist keelt 1996. aastal loodud GUUAM (Georgia, Ukraina, Usbekistan, Aserbaidzhaan ja Moldova) ning Hiina on lisaks otsesisdemetele panustanud Shanghai Koostööorganisatsioonile (2001 aastast Hiina,Venemaa, Kesk-Aasia, va Türkmenistan).
Seejuures on paljudes suhestustes liikumapanevaks jõuks kujunenud ligipääs energiaressurssidele Kesk-Aasias ja Lõuna-Kaukaasias või olulistele transiitkoridoridele Georgias, Ukrainas ja Valgevenes.
Arusaadavalt pole energia ainus sündmuste mõjutaja endises Nõukogude impeeriumi ruumis. Teiseks tõsiseks mõjuriks on kindlasti asjaolu, et Venemaa nõukogudesegune väärtusruum ning poliitiline otsustusmehhanism on paraku pigem soodustamas vastandumist naabritega kui partnerlusele rajatud suhteid.
Nii on kujunenud olukord, eriti revolutsioonide järel Georgias ja Ukrainas, kui demokraatlike ja vabade ühiskondade tugevnemine naabruses leiab Moskvas käsitlemist kui Venemaa vastane tegevus. Eks viita see paraku tõsiasjale, et Kreml ei taha kuidagi leppida kontrolli kaotamisega endiste impeeriumi osade üle.
Sedasi on saanud Venemaal üheks kõige vihatumaks liidriks Georgia president Mihhail Shaakashvili, kelle juhitud revolutsiooniga kujundatud mudelis nähakse Kremlis suurimat ohtu nii Venemaa naabrusele kui Venemaa enda tulevikule.
Seepärast on tähtis mõista, et Moskva hiljutine otsus muuta oma poliitikat Minski suunal pole seotud mitte Venema sooviga kukutada Valgevenes valitsev rezhiim tervikuna, vaid survestada eeskätt Kremlile mitte eriti kuulekaks muutunud presidenti Lukashenkat.
Valgevene on ja tõenäoliselt ka jääb tänase Venemaa ustavamaks liitlaseks edaspidi. Küsimus on suuresti selles, kes on või kellest saab selline poliitiline partner Minskis, kes suudab Venemaa huve paremini esindada ja kaitsta riiki „värvilise ohu” eest..
Oma naabrite survestamisel on Kreml viimasel paaril aastal eriti jõuliselt võtnud oma välispoliitilises arsenalis kasutusele energiarelva. Iseenesest pole see kaugeltki uus vahend, sest juba 1990ndate aastate algul said Venemaa naabrid oma sõnakuulmatuse eest karistada energiatarnete katkestamisega.
Küll on aga eriti 2005. aasta teisest poolest energiarelv muutunud süstemaatilise surve vahendiks. Läinud jaanuaris said seda kõige vahetumalt tunda Georgia ja Ukraina, nüüd on järg Valgevene käes.
Raske isegi öelda, kas Venemaa otsustajad suutsid praegust sündmuste ahelat Valgevene suunal ikka hästi ette näha. Eriti, mis puudutab gaasivaidlusele järgnenud naftakriisi. Tõenäoliselt mitte. Kuid see polegi oluline. Tähtis on mõista, et Venemaa näib suhtuvat külma rahuga tagajärgedesse ning usalduskriisi, mida taoline käitumine suhetes Euroopaga kaasa toob.
Läinud aasta novembris Vietnamis president Putinit saatnud Gazpromi juht Andrei Miller ütles ühes eravestluses, et lülitab rahuga gaasi välja, kui Valgevene ei nõustu torujuhtmes osaluse müümise ja kõrgema hinnaga.
Nüüd on siis selge, et Venemaa ei pruugi mitte üksi gaasikraane keerata, vaid sama võib juhtuda ka naftaga. Nii on juba mitmendat päeva kuival „Sõpruse” toru, mis toob Euroopasse 12 protsenti viimase toornafta vajadustest.
Venemaa energiasõja Valgevenega muudab eriti pikantseks asjaolu, et see langes ajaliselt kokku Euroopa Komisjoni energiapoliitika tegevuskava avalikustamisega. Euroopa Liidu eesistuja, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ei saanud dokumenti tutvustades kuidagi märkimata jätta, et Venemaa on „kaotanud usalduse”.
See on väga tõsine seisukoht, mis möödapääsmatult avaldab mõju Euroopa Liidu Venema suunalise poliitika edasisele kujundamisele. Kui aastatagune kriis Venemaa ja Ukraina vahel äratas Euroopa energiajulgeolekust mõtlema, siis viimased nädalad ja päevad on andnud veelgi suurema tõuke vajadusele ühtsema energiapoliitika järele, aga ka välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks Brüsselis.
Venemaa senised taktikalised võidud energiavallas võivad osutuda seega Pyrrhose võitudeks. Ja impeerium laguneb ikkagi."
Kommentaarid
eesti keeles on siiski riigi nimi Gruusia, või on vahepeal midagi muutunud!?!
Lisaks õpingutele on ta töötanud Hong Kongis ja Urumchis (Kasahstaniga piirneva Xinjiangi provintsi keskus). Nii, kuna Hiina niikuinii loodab Xinjiangi arendades läheneda Kesk-Aasiale, siis Nasarbajevi otsus määrata senine asepeaminister Masimov uueks peaministriks, peaks sellele kõigele kaasa aitama, sest ajalehe väitel Wuhanis õppides propageeris Masimov aktiivseid suhteid Hiina ja Kasahstani vahel. Kas Hiina hakkab nüüd veel rohkem mõjutama Venemaa tähtsuse kadu Kesk-Aasias, saab veel näha, kuid kuna Venemaa ja Hiina suhted on niikuinii strateegilised ning rohkem vajalikud Venemaale, siis tulevikus on Kasahstani afääris ehk senisest rohkem Hiina hõngu tunda. Ja tuleb meeles pidada, et Kasahstan on mõjuvõimsaim riik Kesk-Aasias.
Nii naljaga pooleks, aga kuskil Mihkelsoni eelmise aasta kõnes käis läbi, et Eestiski võiks mõni minister tulevikus hiina keelt osata. Võib-olla naljaga pooleks öeldud, aga tõenäoliselt kuluks see ära küll.
Ja lisaks. Hiina lehed kirjutavad üsna tihti, kuidas Venemaa Kaug-Ida üha enam hiinastub ning kuidas Venemaa valitsus ei suuda midagi selle vastu teha. Venelased tulevad ise üha enam Hiinasse elama ning Venemaa Siberi ja Kaug-ida aladele lähevad üha enam kas hiinlased või Kesk-Aasia turgi/tadźiki rahvad. Ühesõnaga, siitpoolt Hiina pilguga vaadates süüakse Venemaad küll tükkhaaval. Viimast meeldib ka Lääne vaatlejatel aeg-ajalt maailmale meelde tuletada.
Kuid jah, ise ka loodan, et venemaa selline energiapoliitika maksab neile endale lõpuks kätte kuidagi
Aga muidu on tore, et see ELi tuumiku ja ühiste poliitikate asjalik jutt on ka enne valimisi päevakorral. Ma arvan, et sellest võib tulla suurema vastandumise koht nende parteidega, kes sooviksid valimiste eel populistlikematele seisukohtadele (euro kasutuselevõtu referendum jne) rõhuda.
Reinul väga head viited Masimovi kohta. Sama kogesin ise Hiinas eelmise aasta aprillis, et Kasahstanil on väga tõsi taga Hiinaga suhteid tihendada ning ega Hiinal muidugi siin väiksem huvi pole. Mis puutub sellesse kõnesse, millele Rein viitab, siis usun päris tõsimeeli, et Hiina parem tundmine kuni keeleoskuseni välja oleks meeletu eelis Eesti tulevikuministritel ja ettevõtjetel.
Kajarile niipalju, et Venemaa kelgib küll praegu mõttega, et võib ise energiavood üle kanda Aasia suunale, kuid see on lahja argument. Esiteks ei võtab see vähemalt kümme kuni kakskümmend aastat, et korralik infra välja ehitada, teisalt on Venemaal jätkuvalt vaja suhelda Euroopaga ning sellest kergekäeliselt loobuda pole võimalik. Ja kolmandaks, sellise ekstensiivse maavarade kasutamise juures pole välistatud, et sajandi teisel poolel pole Venemaal torudesse enam midagi juhtida. Pealegi on Lääne rahainstitutsioonid siiski vajalikud ka investeeringuteks. Ja nii edasi.
Loodan väga, et saame eeloleva kahe kuu jooksul enne valimisi nendel teemadel avalikus debatis tõsiselt arutleda ning mitte üksnes rikkast riigist unistada:)