Marko Mihkelsoni blogi

Panin allpool kirja kümme minu arvates olulisemat rahvusvahelise elu sündmust või arengut lahkuvast aastast, mis mõjutasid kas otseselt või kaudselt Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huvisid. Tähtsuse järjekord on mõistagi suhteline, kuid püüdsin siiski olulisemad etteotsa tuua. Siin nad on: 1. Venemaa arrogantsuse kasv . Eestile kui Venemaa naabrile ei saa mõistagi jääda tähelepanuta üldise läänevastasuse kasv Moksvas. Esimest korda pärast 1991. aastat on Venemaa pannud paljusid Läänes kahtlema: kas külm sõda on ikkagi ajalugu? 2. NATO missioon Afganistanis . Põhja-Atlandi alliansi läbi aegade kõige keerulisemast operatsioonist Afganistanis sõltub paljuski nii NATO enda tulevik kui ka Afganistani ning regiooni julgeolekuolukord. 3. Usuvägivald Iraagis . Kodusõja ulatust võttev usuvägivald on teinud kordades keerulisemaks Iraagi valitsuse eesmärgi võtta kontroll provintside üle oma kätte. Koalitsioonivägede kohalolek näib vältimatuna. Samas muutub arutelu väljumisstrateegia üle üh...

Môtlesin just hakata jôulujärgselt kirjutama lühikest kokkuvôtet aastast ning selle tähistest meie välispoliitikale, kui tuli uudis Saddam Husseini hukkamisest. Iseenesest polnud see ootamatu. Kui me välisministri delegatsiooniga novembri algul kohtusime Bagdadis Iraagi peaministri Nouri al-Malikiga, oli tema sônum väga kindel: Hussein hukatakse veel sellel aastal. Maliki ütles seda paar päev pärast kohtuotsust, mis määras Husseinile hukkamise poomise läbi. Môistagi tekitab Husseini hukkamine palju järelarutlusi ning avaldab vahetut môju Iraagi ja Lähis-Ida julgeolekuolukorrale. Samas arvan, et Husseinist ei kujune märtrit, kes vôiks jääda määrama sündmuste kulgu pikema aja jooksul. Pigem töötab siin sônum, et tuhandete hukkunud inimelude eest vastutav diktaator ei pääse karistusest. Husseini ajastu on lôppenud.

Tänasel, selle aasta viimasel Riigikogu istungil andsin üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Teemaks valitsuskoalitsiooni kuuluva Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga ning selle negatiivne mõju meie välis- ja julgeolekupoliitilistele huvidele. Teema on eriti aktuaalne selleski kontekstis, mis puudutab Keskerakonna venekeelses lehes täna avaldatud Eesti rahvuslikke huve kahjustavaid artikleid ja fotomontaazhe (üks nendest siin kõrval). Alljärgnev on menetlusse antud arupärimise tekst: "Austatud härra peaminister, Esitame arupärimise murest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse pärast, mille ühe suurima ohustajana näeme Teie koalitsioonis osalevat Keskerakonda, kes on koostööleppe kaudu seotud Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga. Probleeme, mis võivad oluliselt õõnestada Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi usaldusväärsust ning tõsiseltvõetavust on seejuures mitmeid. Siinkohal osundame, et 2004. aastal sõlmitud koostöölepe Keskerakonna ja Üht...

Turkmenbashi Saparmurat Nijazovi ootamatu surm loob automaatselt selles energirikkas riigis ning regioonis tervikuna eelolevatel nädalatel väga pingelise olukorra. Nijazovi järglasena võidakse küll näha tema 39aastast poega Muradi, kuid vaevalt see nii lihtsalt käib. Tema probleemiks muide on see, et kehtiva konstitutsiooni järgi saab Türkmenistani presidendiks kandideerida üksnes kodumaal sündinud poliitik. Murad on sündinud aga Leningradis. Tõsi, autoritaarses riigis vaevalt et põhiseadus suuremaks takistuseks võiks saada. Sedavõrd strateegilise kaaluga riik nagu seda on Türkmenistan ei jäta kindlasti külmaks ühtegi võimalikku suurmõjutajat. Venemaa huvides on kahtlemata tuua Türkmenistani tagasi isolatsioonist ning kindlustada oma gaasitarnete tulevik. Võimaliku kodumaise gaasidefitsiidi ees seisvale Gazpromile on Türkmenistani gaasivaru väga oluline. Mõistagi on Venemaa huvides suurendada kontrolli regioonis tervikuna. Türkmenistan kui nii Kaspia mere aga ka Kesk-Aasia riigi tulevi...

Tänane Riigikogu otsus pikendab Eesti kaitseväe missiooni Iraagis kuni tuleva aasta lõpuni. ÜRO resolutsioonile 1723 tuginev otsuse eelnõu leidis toetust kõigist erakondadest - poolt 70 ja vastu 3. Pealtnäha üksmeelne otsus ei peegelda siiski asjade tegelikku seisu. Hääletusele eelnenud debatti jälgides kerkis küll küsimus: kas meil täna on ikka tegemist oma sammude eest vastutava valitsuskoalitsiooniga või mitte?. Vastata võiks kultuuriminister Palmaru sõnadega - jah ja ei. Keskerakonna ja Rahvaliidu soov tõmmata Iraagi teema valimiskampaaniasse ei leidnud küll Riigikogus toetust, kuid sellele vaatamata on antud märku, et KeRa lepingu osapooled pole jätnud soovi laiendada oma populistlikku hoiakut ka julgeolekupoliitikasse. See on eriti ohtlik, kui pidada silmas, et Keskerakond on viimasel ajal eriti aktiivselt võtnud suhelda oma sõsarparteiga Ühtne Venemaa. Nagu ma ühes varasemas blogiloos juba viitasin, ei tohiks julgeolekupoliitika muutuda valimiskampaanias peenrahaks. Iga mõtlemat...

Iraani valitsuse tänane otsus viia riigi valuutareservid USA dollarilt üle eurole ning hakata ka kõigis välistehingutes kasutama dollari asemel eurot võib tekitada rahvusvaheliste suhete teljestikul pika ja tõsise järelmõjuga võnke. Pikemat aega ennustatud samm on eeskät tõsiseks ohuks dollari hegemooniale, mis on pärast Teist maailmasõda, aga eriti viimase paarikümne aasta jooksul kujundanud globaliseeruva maailma rahasüsteemi ja -suhteid. Dollari mõjust räägib fakt, et umbes 70 protsenti maailma valuutavarudest hoitakse justnimelt dollarites. Seejuures suurimaks dollari toetajaks on Hiina, aga mitte vähemtähtsalt ka näiteks viimastel aastatel jõudsalt reserve kasvatanud Venemaa. Tegelikuklt on viimase aasta jooksul olnud märgata, et eriti energiarikkad riigid (Venemaa ja OPECi maad antud juhul) on vahetanud umbes kahe protsendi ulatuses oma dollaripositsioone eurode vastu. Kuigi eilsed rahaturud jäid Iraani sammu suhtes pealtnäha ükskõikseks, ei saa kuidagi eirata pikaajalist võimali...

Euroopa Liidu laienemine on olnud aktuaalne selle sünnist saadik. Mõistetav, sest kuidas saaks öelda ei riikidele, kes kuuluvad Euroopasse ning on liitumiseks valmis. Paraku on aga 1. jaanuarist 2007 27-liikmeliseks saav EL tõsise valiku ees. Kas jätkate aktiivset laienemist või suunata rohkem energiat sisemise otsustusvõimekuse kasvatamisele. Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika. Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki. Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsi...

Kogu selle valulise reaktsiooni juures minu eelmisele blogiloole on kõige hämmastavam, et Keskerakond ei leidnud Eesti lipu rüvetamises midagi taunimisväärset. Justkui see polekski probleem! Samas on see minu mäletamist mööda esimene sarnane juhtum üldse viimase 15 aasta jooksul, kui Eesti riikliku sümboolikaga selliselt ümber käiakse. Liiati veel, kui eesmärgiks oli propagandasüsti andmine Venemaa meediasse. Kirjutasin tänases Delfi kommentaaris lahti mõned mõtted, mis mind kogu selle loo juures murelikuks teevad.

Viimastel nädalatel sagenenud Eesti riiklikku sümboolikat teotavad aktsioonid mitmel pool Venemaal pole kaugeltki spontaansed meeleavaldused. Eesti Moskva saatkonna ees piketeerinud noorteorganisatsiooni "Noor Kaardvägi" liikmed ei tee seda kaugeltki oma lõbu pärast. Poliitilise jõu Ühtne Venemaa tiiborganisatsioon viib selle kaudu ellu ametlike võimude soovitud ja soositud poliitikat. Eesti vastu suunatud aktsioonid näitavad kahjuks seda üldist ksenofoobia ning vihkamise trendi, mis ón viimastel aastatel üha enam leidnud laiemat toetust ja võimude soosimist Venemaal. Eesti pole siin kaugeltki ainus rünnatav. Paraku võib eeldada, et taolised võimude juhitud meelsusavaldused ei kao niipea ning võivad isegi muutuda veelgi jõhkramaks. Kõige selle pealt on mul konkreetne ettepanek Eesti lipu rüvetamist soosiva Ühtse Venemaa sõsarparteile - Keskerakonnale: kui te ei toeta Eesti riikliku sümboolika rüvetamist, siis lõpetage viivitamatult oma koostöölepe president Putini parteiga . ...

No nii - kolm tundi pingelisi vaidlusi ning tulemus lõpuks käes. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee kiitis paar tundi tagasi siin Bakuus heaks energiajulgeolekuteemalise raporti, mille nimel olen viimased kuus kuud päris palju aega kulutanud. Raport "Oht energitarnete kasutamiseks poliitilise survevahendina", mis algatati ENPAs selle aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina gaasivaidluse tulemusel, jõuab lõpphääletusele Strasbourgi jaanuari viimasel nädalal. Siis peakski aset leidma raporti saamisloo kolmas ja viimane vaatus. Veel täna päeval, poliitikakomitee esimeste arutlusminutite järel võis karta, et eeskätt Vene delegatsiooni ja nende toetajate survel jääb dokument üldse vastu võtmata. Küsimus läks koguni hääletamisele, kuid jäi viie häälega vähemusse. Seejärel võtsid sõna 13 kolleegi, kes poolt ja toetavalt, kes vastu (viimaste hulgas Vene, Soome, Suurbritannia, Serbia esindajad) ning lõpuks jõuti resolutsiooni ja soovituste läbihääletamisele. Pisikest...

Igaühele, kes vähegi tunneb huvi rahvusvaheliste suhete ja maailmas toimuva vastu, on Washington paras kullaauk. Sellist teadmiste kontsentratsiooni lihtsalt kusagil mujal ei ole. Juba üksi mõttekodade arvukus annab teistele riikidele silmad ette. Rääkimata veel sellest, kui palju erinevaid otsustajaid siit päevade viisi läbi käib. Viimase paari päeva jooksul on mul õnnestunud kuulata siin Harvardi ülikooli majandusprofessorit Marshall Goldmani kõnelemas Venemaa energiapoliitikast, Saksamaa endist välisministrit Joschka Fisherit rääkimas Euroopa välispoliitika tulevikust, tuntud neokonservatiivi ja kaitseanalüütikut Richard Perle'i vaidlemas tuumaeksperdi Hans Blixiga. Kui siia lisada veel enda eilne esinemine ja diskussioon Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (CSIS), siis on paari päeva kohta küll ja küll. Ole aga mees ja suuda järge pidada. Olgugi, et ligilähedaseltki sarnast keskkonda ideede sõelumiseks ja levitamiseks on meil Eestis raske luua, on siiski hädava...

Viimased paar päeva on siin Washingtonis peaasjalikult teemat pakkunud kolmapäeval avaldatud Iraagi Uurimisgrupi raport . James Bakeri ja Lee Hamiltoni juhitud demokraatide ja vabariiklaste ühistöögrupi üllitis lisab kindlasti uut ainet debatti olukorrast Iraagis ja Lähis-Idas tervikuna. Selle 79 soovitust võib laias laastus kokku võtta kolme teemasse - suurendada Ühendriikide diplomaatilist aktiivsust Lähis-Idas, motiveerida Iraagi valitsust suuremale vastutusele ning tõmmata operatiivüksused Iraagist välja 2008. aasta alguseks. Kindlasti ei ole Bakeri-Hamiltoni dokument mingi võluvits Iraagi probleemi lahendamiseks. Kaugel sellest. Samas on selge, et siinsete vahevalimiste järel ning presidendivalimiste lähenedes tõuseb paratamatult päevakorda USA väljumisstrateegia Iraagist. Kuidas, kas ja millal poliitiliste otsuteni jõutakse, seda mõistagi ei julge keegi ennustada. Eriti, kui juba praegu on raporti suhtes väga palju pessimismi. Neokonservatiivist kaitseanalüütik ning Iraagi sõja ü...

Endise luuraja Aleksander Litvinenko salapärane tapmine on põhjustanud läänemaailma meediakanalites viimaste aastate suurima kriitikatormi Venemaa võimude suhtes. Eile õhtul sattusin siin Washingtonis nägema Alex Goldfarbi ning Litvinenko isa Walteri intervjuud CNNi erisaatele, kus taaskord lahati Londonis juhtunut ning selle mõju läänemaailma suhetele Venemaaga. Mõlemad mehed ei kahelnud hetkekski, millised jõud on selle mõrva taga - Kreml ning president Putin isiklikult. Mõistagi ei oleks Litvinenko surnuks kiiritamise lugu tekitanud sedavõrd suurt tähelepanu ja mõtteainest, kui siia poleks lisada Putinit järjekindlalt kritiseerinud ajakirjanik Anna Politkovskaja hiljutist mõrva Moskvas ning ekspeaminister Jegor Gaidari mürgitamiskatset Iirimaal. Mis toimub Venemaal? Kuhu on Venemaa teel? Millised saavad olema meie suhted Moskvaga? Kas Putinit saab üldse enam usaldada? Kes kannab vastutust mõrvade eest? Kes on järgmine? Need ja paljud teised küsimused ei lahku Lääne meedia arvamuskü...

Riigikogu väliskomisjoni tellimusel on valminud huvipakkuv analüüs Eesti-Hiina suhetest . Töö autoriteks on Raul Allikivi ja Tiago Marques Tallinna Ülikoolist. Idee kahe riigi suhteid pisut sügavamalt lahata tekkis kevadel, kui komisjoni delegatsioon oli ametlikul visiidil Hiinas. Viimase kiire kasv ning mõju maailma majandusele ja rahvusvahelisele poliitikale ei tohiks jätta kedagi ükskõikseks. Seepärast oleks äärmiselt vajalik, et ka meie välispoliitilises mõtlemises oleks rohkem sisulist ainest edasiste otsuste tegemisel. Väliskomisjon püüab veel enne parlamendivalimisi selle analüüsi põhjal ja toel kutsuda kokku seminari, et teemat põhjalikumalt vaagida. Hea oleks kuulda ka selle blogi lugejatelt, mis on arvamus meie võimalikest eesmärkidest ja tegevustest Hiina suunal. Muide, kes arvab, et Hiina on meie jaoks isegi mõtlemiseks liiga suur, siis vaadake, kui edukalt on üle-lahe-naabrid suutnud eeskätt majanduslikult konnekteeruda Hiinaga.

Sellisena näeb International Herald Tribune'i karikaturist tulevikku Venemaa ja Suurbritannia suhetes. Tõepoolest, kujutlus, mis ei vaja kommentaare. IHT tänases numbris on minu arvates väärt lugeda The New York Times'i kolumnisti Thomas Friedmani mõtlemapanevat artiklit kasvavatest vastuoludest islami- ja läänemaailma vahel.

Mööda Tshetsheeniat ringi liikudes ei jää kahtlusi, kes on siin peremees. Selleks on 30aastane Ramzan Kadõrov, Tshetsheenia peaminister. Kui teisiti pole võimalik seda tajuda, siis juba üksi tema ja ta hukkunud isa lugematud portreed kõikjal üle Tshetsheenia peaksid andma piisava vihje Kadõrovi ambitsioonidele. Viibisin Tshetsheenias läinud pühapäeval ja esmaspäeval Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni koosseisus. Meie ülesanne oli (nagu aasta tagasigi) leida võimalusi reaalseks poliitiliseks lepitusprotsessiks. Ei saa salata, seekordne Tshetsheenia sõit (minu jaoks oli see alates 1995st juba kuues) oli mõneti üllatav. Poleks tõepoolest osanud arvata, et Kadõrov on oma "iskliku armee" ja Venemaa föderaaltoetuse najal suutnud kehtestada kontrolli sisuliselt kogu "vabariigi" üle. Juba ainuüksi see, et aasta algusest on Tshetsheenias vähendatud kontrollpostide arvu 400lt 20le viitab põhimõtteliselt julgeolekuolukorra muutumisele. Veendusime selles ise...

Tänud heale kolleegile Kristiinale, kes tänases Foorumi saates kenasti siinsele blogile viitas. Ma loodan ka edaspidi pakkuda siin arvamusi, mis võiks kasuks tulla meie ühistes debattides. Aga kui asjast, siis tänane välispoliitika arutelu Foorumis oli nagu ikka ilma teravate nurkade ja vastandumisteta. Täitsa ehtsalt nii, nagu see ka reaalselt Riigikogus välja näeb. Samas loodan, et välis- ja julgeolekuteema tuleb algavas valimiskampaanias sisulise arutelu alla. Eesti on parajasti oma arengus jõudnud sinnamaale, et enam kui paariaastane kogemus NATOs ja Euroopa Liidus annab meile alust teha tõsine inventuur meie välispoliitika tööriistakuuris.

Nagu eeldada võis, oli president Bushi visiit Tallinna eeskätt viisakusavaldus ning tunnustus heade liitlassuhete eest. Olulisemad kohtumised mõistagi leiavad Bushi seekordsel välismaisel ringkäigul aset pärast Tallinnat - NATO tippkohtumine Riias ning Bushi kohtumine Jordaania pealinnas Ammanis Iraagi peaministri al Malikiga. Kuid vaatamata Tallinna kohtumise heas mõttes paraadsusele on nüüd ka Eesti nende riikide hulgas, kus ametis olev Ühendriikide president on leidnud mahti läbi astuda. Tõsi, mõneti kahju, et selle näitaja juures oleme Leedu ja Läti varjus. Eks see räägi pisut meie viimaste aastate tagasihoidlikumast välispoliitikast. Igatahes on Läti eeskuju võtta endale NATO tippkohtumise korraldamise vaev ja valu väärt ära kannatada. Vähemalt turvaprobleeme ei peaks küll kellelgi Tallinnas olema:)

Veendusin tana ise, et FSB peakorterist Moskvas on siiski voimalik parast teejoomist puutumatult valjuda... Moistagi on see kurb nali, kui on yleval sedavord suur rahvusvaheline skandaal, kui Aleksandr Litvinenko surm Londonis. Paev enne lendu Tshetsheeniasse oli meil siin Moskvas terve rida kohtumisi, millest yks leidis aset toepoolest FSB peakorteris. Asedirektor Juri Gorbunov jattis kyll sellise mulje, et teab koike, kuid raagib mittemillestki, et sinust kiiremini vabaneda. Olgu. Litvinenkost me seal ei raakinud. Kuid yldine arvamus siin Moskva eliidi hulgas on, et tegemist on Putini vastase vandenouga. Ehk siis peamine osundus Berezovski suunal. Asja juures on parim see, et uurimine on Scotland Yardi kaes. Kui nemad ei suuda tode selgitada, siis ei suuda seda mitte keegi. Kuid luban endale pisut aega selle teema juurde tagasi tulla. Siis, kui Tshetsheenias kaidud. Nimelt homme varahommikul stardime kolleegidega Euroopa Noukogust lounasse, et kohapeal saada pisutki aimu, mis Tshetsh...

Viimaste uudiste põhjal Brüsselist on selge, et homsel Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisel jääb peamine küsimus arutamata. Ehk teisisõnu homme ei alustata uusi läbirääkimisi ELi ja Venemaa vahelise uue koostööleppe üle. Poola jäi kuni lõpuni oma nõudmiste juurde kindlaks ning vetostas lõplikult teema tõstatamise Helsingis. See on kahtlemata ootamatu pööre Venemaa ja Euroopa Liidu suhetes, mis võib tuntavalt halvendada Brüsseli ja Moskva suhteid lühemas perspektiivis. Samas pole kaugeltki kindel, kes sellest seisust parima tulemusega väljub.

Nii võiks tõesti ohata, vaadates, kui passiivselt meie välisministeerium ja valitsus tervikuna suudab reageerida olulisimatele maailma mõjutavatele sündmustele. Jääb mulje, et elame metsatalu vaikuses, kus puudub ühendus maailmaga. Teisipäeval mõrvati Liibanonis üks sealse kristliku kogukonna juhte, tööstusminister Pierre Gemayel . Kui keeruline ning plahvatusohtlik olukord valitseb selles Lähis-Ida väikeriigis ning regioonis tervikuna, võime igapäevaselt jälgida ka meie enda meedia vahendusel. Gemayeli mõrv lihtsalt ei saa jätta külmaks kedagi, kes on huvitatud rahvusvahelist elu nii jõuliselt mõjutavast Lähis-Idast. Selle kinnituseks on läänemaailma jõuline ja kiire reageering katsele pingestada olukorda Liibanonis. Sellise sündmuse puhul on elementaarne, et riigid, eriti aga Euroopa Liidu või ka NATO liikemsriigid ütlevad välja oma ametliku seisukoha. Mida aga pole, see on taaskordselt Eesti välisministeeriumi seisukoht. Võrrelge kasvõi huvi pärast, mida ja kuidas meie lõunanaabrid ...

Väike väljavõte Riigikogu kolmapäevase istungi stenogrammist, kus majandusminister Savisaar kaitses Eesti Raudtee tagasiostu. Lihtsalt ilma kommentaarideta: /…/ Esimees T. Varek Palun, kolleeg Marko Mihkelson. M. Mihkelson Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja ja esineja. Kahtlemata selle teema puhul tuleb mängu ka majandusjulgeoleku poliitiline aspekt. Teie ettekandest jäi nüüd mulje, et see samm, mida Eesti valitsus teeb, on otsapidi seotud sellega, et hoida ära Eesti Raudtee müük idapoolsetele kosilastele. Samas on teie enda sõsarpartei tipp-poliitikud viimastel nädalatel ja kuudel väga jõuliselt tegelikult tundnud huvi selle protsessi positiivse - ehk siis selles mõttes positiivse, nagu teie seda näete - protsessi vastu. Mis te arvate, mis selle taga võiks küll olla? E. Savisaar Vaat, vaat, vaat! Seda küsimust ma ootasin, ma kirjutasin sellele pika vastuse, aga et anda võimalus kõigil küsida, kes seda soovivad, siis ma jätan selle kõrvale ja vastan teile lühidalt. Tähendab, tõep...

Kaks päeva vaikust siin blogis ei tähenda paraku midagi muud, kui et seekordne Moskva sõit võttis oma intensiivsusega vähimagi aja pisikeseks veebitäienduseks. Aga parandame selle vea kohe ära. Minu seekordne Moskvas käik (viimasel kuul oli see juba kolmas ja reedel olen taaskord Moskva kaudu Tshetsheeniasse teel) oli seotud siingi blogis juba kirjeldet energiajulgeoleku raportiga ning selle ettevalmistamisega. Kohtusin nii Venemaa energeetika aseministri Andrei Dementjeviga kui Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatshjoviga. Ka sai käidud Gazpromi peakorteris rahvusvahelisel foorumil "Venemaa Gaas 2006". Lisaks veel kokkusaamine Venemaa ühe tuntuima energeetikaspetsialisti Vladimir Miloviga. See, et energiatemaatika on Venemaa räägitumaid teemasid, pole mingi üllatus. Eksperdid püüavad olla kõik, sest Venemaa president on ju aasta tagasi välja kuulutanud riigi pürgimise energia supervõimuks. Mida see sisuliselt tähendab, teavad vähesed. Aga olgu. Vaid kaks vihj...

USA Senat võttis reedel ühehäälselt vastu dokumendi, millega sisuliselt toetati Georgia, Makedoonia, Albaania ja Horvaatia liitumist NATOga. Sama viide tehti ka Ukraina suunal, kui viimane peaks soovima alliansiga liituda. NATO Vabaduse Konsolideerimise Akt 2006 , nagu see dokument kõlab, on kahtlemata jõuliseks poliitiliseks sõnumiks läheneva Riia tippkohtumise eel. Senati välissuhete komitee lahkuv vabariiklasest esimees Richard Lugar, kes on olnud ka Eesti aktiivne toetaja NATO liikmelisuse saavutamisel, ütles pärast hääletust, et Ühendriigid peavad võtma initsiatiivi alliansi laiendamise nimel. Eesti valitsus peab koos teiste partneritega Riia tippkohtumise eel ja ajal aktiivselt toetama nii alliansi laienemist tervikuna kui konkreetsete riikide või äärmisel juhul piirkondade mainimist, kellest võiksid saada lähemas tulevikus NATO liikmesmaad. Eesti välispoliitika üheks strateegiliseks eesmärgiks on olnud demokraatia ja vabade riikide arengu toetamine, mis osas just NATO liikmelisu...

Pole mingi saladus, et Euroopa Liit (aga laiemalt terve làànemaailm) vaevleb juba mònda aega tòsises liidrinappuses. Vàhegi suurema kaaluga liikmesmaades on poliitilised liidrid kas tòsise sisetule all vòi pole ise vòimelised veenvalt rahvusvahelisel tasandil poliitikat kujundama. Nii Suurbritannia leiboristist peaministri Tony Blairi kui Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci puhul on kòigile ammu teada, et nende taandumiseni tipp-poliitikast on jàànud loetud kuud. Hispaania ja Itaalia on sotsialistide juhtimisel jàànud selgelt varju. Ei Zapatero ega Prodi pole need figuurid, kes suudaks olla praeguses Euroopas initsiatiivi pakkuvad. Hispaaniaga sama kaalu omav Poola on kaksikute juhtimisel pigem kaotanud kui vòitnud usaldusvààrsust ja mòjujòudu. Saksamaa liidukantsleril Angela Merkelil on ehk suurimad vòimalused vòtta praegu selgem liidripositsioon, eriti kui arvestada Saksamaa algavat eesistumist Euroopa Liidus. Samas ei anna tallegi kodune Suur Koalitsioon ning korporatsioonide su...

Maailma vàikseim ja vanim vabariik - San Marino on Venemaa jàrel asumas juhtima Euroopa Nòukogu Ministrite Komitee tòòd jàrgmise poole aasta jooksul. Seks puhuks on tànaseks ja homseks ka siia kokku kutsutud Euroopa Nòukogu parlamentaarse assamblee rahvusdelegatsioonide juhid. Tavaliselt on eesistujariikides kogunevad alalise komitee istungid pigem pehmemat sorti turismiyritused, kui et tòsisemate poliitiliste arutelude paigad. ENPA pòhitòò tehakse ikkagi àra kas Strasbourgi istungite ajal (neli korda aastas) vòi komiteede tòòs, millest just paar pàeva tagasi siin blogis kirjutasin. Seekord on aga siiski oodata paari meie jaoks tàhtsa raporti heakskiitmist, mis tegelikult sundis ka San Marinosse kohale sòitma. Esiteks peaks oma tubli tòò vilju nàgema hea kolleeg Katrin Saks, kes enne Euroopa Parlamenti lahkumist vedas assamblees raportit soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal . Reedel on see siin lòpphààletusel ning tundub, et suuri yllatusi sellega ei peaks tulema. Teine teema on se...

Äsjane leke Financial Timesi esikaanel, kus oli jutuks NATO majanduskomitee tehtud salajane ettekanne gaasitootjate kartelli (nn gaasi OPECi) oletatavast loomisest Venemaa eestvedamisel, on oluline viide sellele, et kaitseorganisatsioonis on tekkimas kasvav strateegiline huvi energiajulgeoleku teemade vastu. Ajalehes avaldatu ei ava midagi enneolematut. Sosinad kardetavast gaasikartellist on liikunud varemgi, kuid siiani pole suudetud esile tuua yhtegi tegelikku liitvat arengut suuremate gaasitootjate huvides. Maailma suurimate maagaasi varudega Venemaal vòib isegi olla tahtmine liita Alzheeria, Katari, Iraani, Liibya ja ehk veel teistegi suuremate gaasitootjate huvid, kuid praegusel hetkel tundub see suurema illusioonina. Samas on aga ilmne, et NATO on asunud viimastel kuudel senisest palju tòsisemalt mòtlema, millised vòivad vòi saavad olema kaitseorganisatsiooni strateegilised huvid oluliste energiavoogude turvamisel. Kui arvestada yhelt poolt làànemaailma kasvavat sòltuvust nafta-...

No nii. Esimene temperatuurikontroll on selleks korraks tehtud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee istungil Pariisis oli täna esimest korda päevakorras minu raporti "Oht energia kasutamiseks poliitilise survevahendina" seletuskirja projekt. Kiirelt lahti seletades on tegemist raportiga, mis algatati enam kui 20 ENPA saadiku poolt aasta algul pärast Vene-Ukraina gaasikriisi. Märtsis valis poliitikakomitee mind Euroopa Rahvapartei esindajana selle raporti kirjutajaks. Sellest ajast peale olen ennast päris pingsalt teemasse sisse töötanud, külastades raporti ettevalmistamiseks ka Poolat, Georgiat, Ukrainat, Venemaad ja OPEQi peakorterit. Tuleval nädalal tuleb veel korraks käia Moskvas. Raporti üldine sisu (kahjuks ei saa selle täistekstile veel viidata, kuna paber töös ja kinnine) on kajastus olulisimatest arengutest energiajulgeoleku vallas Euroopa Nõukogu liikmesriikides (neid kokku 46) ning nendest ohtudest, mis eeskätt energia importijaid võib ees ood...

Poola otsus eilsel Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel asetada veto uute partnerlusläbirääkimiste alustamisele Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on kindlasti taktikaliselt uudne samm. Nii jäika positsiooni Venemaa suunal pole ühenduse ükski liikmesmaa veel kasutanud. Paraku pole väga kindel, et poolakate sarnane liitlasteta käik suurt edu võiks tuua. Küll aga suurendab see sisevastuolusid Euroopa Liidus endas. Kõik on ju mõistetav - Poolale Venemaa poolt tehtavad kaubandustakistused ning energiajulgeoleku teemad on väga tundlikud küsimused, mis peaksid leidma Euroopa Liidus laiemat solidaarsust. Ometi on Poola oma muredes justkui üksi. Isegi Balti riikidelt, sealhulgas Eestilt, ei kosta mõistmist. Kurb, kuid Poola siseprobleemid on nüüdki segamas tegelikult Euroopa Liidule väga põhimõtteliste valikute tegemist. Venemaa agressiivset käitumist on Brüssel viimastel aastatel suurema osavõtmatusega lihtsalt pealt vaadanud. Kõige selle juures peaks meid aga tegema jätkuvalt ettevaatlikuks ...

Venemaa Riigiduuma liikmete avaldustes suhete võimalikust katkestamisest Riigikoguga pole midagi sensatsioonilist. Sarnase emotsionaalsustasemega avaldusi on Moskvast viimastel aastatel kostunud pidevalt. Olgugi, et nüüd on sihtmärk ja vahend justkui uus (suhete katkestamine kahe parlamendi vahel), on eesmärk ikka sama - näidata Eestit natsimeelse ning ajalugu ümber hindava riigina, kelle usaldusväärsus ei kannata kriitikat. Vene kolleegid eesotsas väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšjoviga, kellega on mul võimalus juba teisipäeval (ehk siis mõne tunni pärast) siin Pariisis ENPA poliitikakomitee raames kohtuda, viitavad paraku selliste väljaütlemistega asjaolule, et meie riikide kahepoolsed suhted on jätkuvalt kantud Venemaa poolsest soovist vältida normaalset ja heanaaberlikku läbikäimist. Eesti positsioon peaks siin olema selge: taolised emotsionaalsed avaldused lihtsalt ei vääri tähelepanu ega ka ametlikke vastureaktsioone. Küll aga peaks olema piinlik Keskerakonnal oma kallite...

Uskumatu, kuid näib olevat tõsi. Hispaania populaarne nädalakiri Interviu avaldas oma viimases numbris kuuel leheküljel äratrüki Hispaania välisministeeriumi erineva salastusastmega memodest, mis ajakirjanikul läks korda kätte saada sõna otseses mõttes prügikastist. Asja teeb eriti jahmatavaks see, et terves ulatuses säilinud dokumentides on juttu päevakajalistest ning väga tundlikest rahvusvahelise elu teemadest. Üks memodest kirjeldab näiteks Euroopa Liidu liidrite hiljutist kohtumist Lahtis, kus valmistuti õhtusöögiks Venemaa presidendi Putiniga. Nagu memodes ikka, on siingi ära toodud riikide positsioonid ja arvamused. Kõik lahti ja avatud nagu kandikul. Mida enamat soovida nendel, kes püüavad Euroopa Liidu keerulise köögipoolega tutvust teha. Luurajatel igatahes kõvasti tööd vähem. Lisaks nn Lahti memole on ajakirjanike kätte sattunud dokumentide hulgas Hispaania peaministri kirjavahetus Euroopa Komisjoni juhtidega, NATO liikmemaksu kohta käiv aruandlus, suursaadikute ettekanded ...

Kui välisministri delegatsioon läinud pühapäeval Bagdadi sõjaväelennuväljal maandus, oli Saddam Hussein juba surma mõistetud. Siis me veel ei teadnud, et kokku kolmepäevane reis möödub ühegi tõsisema vahejuhtumita. Tõsi, kui välja jätta tagasilennu viibimine ühe päeva võrra. Mõistagi on suur vahe, kas külastada Iraaki ajakirjanikuna või ametliku delegatsiooni liikmena. Viimasel juhul on peaaegu välistatud, et pääsed kaugemale sealt, kus algab kohapealne reaalsus või vahetu oht. Seetõttu piirduvad taolised käigud ikka sõjaväebaaside või kaitstud alade külastamisega. Baasivälist elu näeb vaid Black Hawki pardalt mõnekümne meetri kõrguselt. Kuid isegi selline pisut steriilse võitu käik andis palju, mõistmaks, mis Iraagis toimub ning millised võiksid olla lähikuude arengud. Kohtumised koalitsioonijõudude brigaadikomandöriga, Eesti kontingendi liikmetega (ESTPLA-13), Iraagi peaministri al Maliki, USA suursaadiku Khalilzadi ja teistega veensid, et kiireid lahendusi Iraagis lihtsalt ei eksis...

Teen täna algust oma blogiga. Tean juba ette, et see saab olema paras katsumus. Eks blogi mõte ole ju ikka tema võimes ajaveebi näol pakkuda kiiret ja vahetut informatsiooni, arvamusi või lihtsalt tundmusi sellest, mis sinuga või sinu ümber toimub. Eesti poliitikud pole senini olnud väga usinad oma tegemisi ja arvamusi selle minu arvates väga põneva meediumi kaudu edastama. Saan sellest aru. Piirab aeg (see on suurim hirm ka siinkirjutajale blogimist alustades) kui ka võimalus sageli nüanssidest rääkida-kirjutada. Kuid ometi elame ju avatud maailmas, kus poliitika kujundamine ning selle elluviimine pole võimalik ilma avaliku ning vahetu aruteluta. Seepärast usun, et just interneti vahendusel on võimalik avada palju sellest, mis ametlike esinemiste, lühikeste intervjuude või raamidesse surutud arvamusartiklite kõrval jääb kasutamata. Püüan oma blogis olla nii operatiivne ja vahetu kui võimalik. Samas ütlen juba ette, et keskendun siin peamiselt välis- ja julgeolekupoliitilistele teemade...