Kas lõpuks äratuskell töötab?

Endise luuraja Aleksander Litvinenko salapärane tapmine on põhjustanud läänemaailma meediakanalites viimaste aastate suurima kriitikatormi Venemaa võimude suhtes.

Eile õhtul sattusin siin Washingtonis nägema Alex Goldfarbi ning Litvinenko isa Walteri intervjuud CNNi erisaatele, kus taaskord lahati Londonis juhtunut ning selle mõju läänemaailma suhetele Venemaaga. Mõlemad mehed ei kahelnud hetkekski, millised jõud on selle mõrva taga - Kreml ning president Putin isiklikult.

Mõistagi ei oleks Litvinenko surnuks kiiritamise lugu tekitanud sedavõrd suurt tähelepanu ja mõtteainest, kui siia poleks lisada Putinit järjekindlalt kritiseerinud ajakirjanik Anna Politkovskaja hiljutist mõrva Moskvas ning ekspeaminister Jegor Gaidari mürgitamiskatset Iirimaal.

Mis toimub Venemaal? Kuhu on Venemaa teel? Millised saavad olema meie suhted Moskvaga? Kas Putinit saab üldse enam usaldada? Kes kannab vastutust mõrvade eest? Kes on järgmine? Need ja paljud teised küsimused ei lahku Lääne meedia arvamuskülgedelt.

Kas lõpuks ometi on läänemaailm ärkamas illusioonide meelevallast ning hakkab tajuma Venemaal toimuvat realistlikult? Äratuskellasid on vähemalt meedia kaudu kõlistatud tõesti palju. Iseasi, kas ja kuidas neid kuulevad ka valitsused.

Paraku ei ole ma sugugi kindel, et seegi kord suudetakse Venemaa suunal olla järjekindlamad. Väga palju on arvamist, et Venemaa on meile kasulik partner võimalikus vastasseisus islamimaailmaga või rahvusvahelise terrorismiga. See aga teeb oluliselt raskemaks ühtsete positsioonide esitamise ning nendest kinnipidamise. Järjekindel järjepidamatus on olnudki läänemaailma suurimaid muresid suhetes kaasaegse Venemaaga. Seda nii Euroopas kui siin Ühendriikides.

Kuid olgu läänemaailmaga kuidas on, Venemaa enda tulevik on aga tõsise valiku ees. Kui president Putini ajal eriti levinud karistamatuse (eeskätt Tshetsheenia sõja mõjul) ning poliitilise tagakiusamise ning represseerimise õhkkonnale ei suudeta lähemal ajal piiri panna (milles võib tõsiselt kahelda), siis võivad edasised arengud olla katastroofilised nii Venemaale endale kui Lääne-Vene suhetele.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Venemaa kasvav moslemikogukond võib ühel hetkel hakata mõjutama riigi välispoliitikat. Teisalt - ei ole venelased kunagi eriti panustanud terrorismivastasse võitlusse. Suure riigina tehakse koostööd vaid nii palju kui tarvis oma eesmärkide savutamiseks. Vaja oli venelasi vahetult pärast 9/11., kui USA luure positsioonid araabia maailmas olid väga nõrgad. Täna see ilmselt enam nii ei ole.
07 detsember, 2006 00:35
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange...
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem...
Lisateave

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Kujutis
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Lisateave