Washington on teadmistest tiine

Igaühele, kes vähegi tunneb huvi rahvusvaheliste suhete ja maailmas toimuva vastu, on Washington paras kullaauk. Sellist teadmiste kontsentratsiooni lihtsalt kusagil mujal ei ole. Juba üksi mõttekodade arvukus annab teistele riikidele silmad ette. Rääkimata veel sellest, kui palju erinevaid otsustajaid siit päevade viisi läbi käib.

Viimase paari päeva jooksul on mul õnnestunud kuulata siin Harvardi ülikooli majandusprofessorit Marshall Goldmani kõnelemas Venemaa energiapoliitikast, Saksamaa endist välisministrit Joschka Fisherit rääkimas Euroopa välispoliitika tulevikust, tuntud neokonservatiivi ja kaitseanalüütikut Richard Perle'i vaidlemas tuumaeksperdi Hans Blixiga. Kui siia lisada veel enda eilne esinemine ja diskussioon Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (CSIS), siis on paari päeva kohta küll ja küll. Ole aga mees ja suuda järge pidada.

Olgugi, et ligilähedaseltki sarnast keskkonda ideede sõelumiseks ja levitamiseks on meil Eestis raske luua, on siiski hädavajalik igati toetada (eeskätt riigi abiga, nagu Skandinaavias traditsiooniks) välis- ja julgeolekupoliitiliste ajutrustide teket ja arengut. Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskus on siin esimeseks tõsiseks sammuks. Kuid sellest teemast ehk tulevikus eraldi.

Kõrvalpõikena pisiseik sellest, kuivõrd laialt on ikkagi Litvinenko mürgitamisskandaal ka siinsete tavainimesteni jõudnud. Etiooplasest taksojuhile oli hästi teada, mis Londonis juhtunud. Ühe ülalnimetet seminari toimumispaik (Jamestown Foundation) asus Venemaa saatkonna kõrval. Taksojuhil tekkis pisike segadus, ega ma ometi Vene saatkonda minna ei taha. Mille peale ta hoiatavalt ja irooniliselt lisas, et seal tuleb neil päevil väga ettevaatlik olla joomise ja söömisega...