Kas lõpuks äratuskell töötab?

Endise luuraja Aleksander Litvinenko salapärane tapmine on põhjustanud läänemaailma meediakanalites viimaste aastate suurima kriitikatormi Venemaa võimude suhtes.

Eile õhtul sattusin siin Washingtonis nägema Alex Goldfarbi ning Litvinenko isa Walteri intervjuud CNNi erisaatele, kus taaskord lahati Londonis juhtunut ning selle mõju läänemaailma suhetele Venemaaga. Mõlemad mehed ei kahelnud hetkekski, millised jõud on selle mõrva taga - Kreml ning president Putin isiklikult.

Mõistagi ei oleks Litvinenko surnuks kiiritamise lugu tekitanud sedavõrd suurt tähelepanu ja mõtteainest, kui siia poleks lisada Putinit järjekindlalt kritiseerinud ajakirjanik Anna Politkovskaja hiljutist mõrva Moskvas ning ekspeaminister Jegor Gaidari mürgitamiskatset Iirimaal.

Mis toimub Venemaal? Kuhu on Venemaa teel? Millised saavad olema meie suhted Moskvaga? Kas Putinit saab üldse enam usaldada? Kes kannab vastutust mõrvade eest? Kes on järgmine? Need ja paljud teised küsimused ei lahku Lääne meedia arvamuskülgedelt.

Kas lõpuks ometi on läänemaailm ärkamas illusioonide meelevallast ning hakkab tajuma Venemaal toimuvat realistlikult? Äratuskellasid on vähemalt meedia kaudu kõlistatud tõesti palju. Iseasi, kas ja kuidas neid kuulevad ka valitsused.

Paraku ei ole ma sugugi kindel, et seegi kord suudetakse Venemaa suunal olla järjekindlamad. Väga palju on arvamist, et Venemaa on meile kasulik partner võimalikus vastasseisus islamimaailmaga või rahvusvahelise terrorismiga. See aga teeb oluliselt raskemaks ühtsete positsioonide esitamise ning nendest kinnipidamise. Järjekindel järjepidamatus on olnudki läänemaailma suurimaid muresid suhetes kaasaegse Venemaaga. Seda nii Euroopas kui siin Ühendriikides.

Kuid olgu läänemaailmaga kuidas on, Venemaa enda tulevik on aga tõsise valiku ees. Kui president Putini ajal eriti levinud karistamatuse (eeskätt Tshetsheenia sõja mõjul) ning poliitilise tagakiusamise ning represseerimise õhkkonnale ei suudeta lähemal ajal piiri panna (milles võib tõsiselt kahelda), siis võivad edasised arengud olla katastroofilised nii Venemaale endale kui Lääne-Vene suhetele.