Kui seda metsa ees ei oleks...

Nii võiks tõesti ohata, vaadates, kui passiivselt meie välisministeerium ja valitsus tervikuna suudab reageerida olulisimatele maailma mõjutavatele sündmustele. Jääb mulje, et elame metsatalu vaikuses, kus puudub ühendus maailmaga.

Teisipäeval mõrvati Liibanonis üks sealse kristliku kogukonna juhte, tööstusminister Pierre Gemayel. Kui keeruline ning plahvatusohtlik olukord valitseb selles Lähis-Ida väikeriigis ning regioonis tervikuna, võime igapäevaselt jälgida ka meie enda meedia vahendusel.

Gemayeli mõrv lihtsalt ei saa jätta külmaks kedagi, kes on huvitatud rahvusvahelist elu nii jõuliselt mõjutavast Lähis-Idast. Selle kinnituseks on läänemaailma jõuline ja kiire reageering katsele pingestada olukorda Liibanonis.

Sellise sündmuse puhul on elementaarne, et riigid, eriti aga Euroopa Liidu või ka NATO liikemsriigid ütlevad välja oma ametliku seisukoha. Mida aga pole, see on taaskordselt Eesti välisministeeriumi seisukoht. Võrrelge kasvõi huvi pärast, mida ja kuidas meie lõunanaabrid maailma asjadest arvavad. Vahe on tuntav.

Kahjuks pole see mitte esimene kord, kui Eestil puudub aktiivne positsioon maailma mõjutavate sündmuste suhtes. Meile ei lähe korda, et Põhja-Korea katsetab tuunmarelva, et Iraani tuumaprogrammil on hulk küsitavusi ja nii edasi.

Sellest on kahju. Meie vaieldamatuks eesmärgiks välispoliitikas peab olema Eesti usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kasvatamine. See pole aga võimalik, kui me pole osavõtlikud meid otseselt või kaudselt mõjutavate maailmasündmuste suhtes. Nii võibki jääda meist mulje, et ärkame üksnes siis, kui meie ukse all vahetult midagi juhtub.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Vaidleks veidi vastu. Loomulikult võiks välisministeerium olla avalduste tegemisel aktiivsem, aga Lähis-Ida ja Põhja-Korea on just need teemad, millele Eestil ei ole mõtet tähelepanu pöörata, sest neist räägitakse maailmas juba niigi ebaproportsionaalselt palju. Kui lisada neile kümnetele avaldustele veel ka Eesti seisukohavõtt, siis ei märka seda peale meie endi peaaegu mitte keegi. Pigem tuleks pöörata rohkem tähelepanu piirkondadele ning teemadele, mis on küll olulised, kuid leidnud suhteliselt vähe rahvusvahelist tähelepanu, nagu näiteks äsjased vabad ja demokraatlikud valimised Mauritaanias, mis mõjutavad ajaloo kulgu ilmselt tunduvalt rohkem kui Pierre Gemaieli tapmine või Põhja-Korea tuumabluff.
Priit ütles …
Osaliselt nõustun eelkõnelejaga, et lärmi lüüakse Põhja-Korea ja Iraani üle niigi palju (põhjendatult muidugi) ent see ei tähenda, et Eesti peaks passiivse kuulaja rollis kogu aeg olema. Siiski peaksid meie prioriteedid olema (ja ka on formaalselt!) pigem regionaalsed ja suunatud peamiselt ikkagi (Ida-)Euroopasse: Gruusia, Ukraina ja Moldova abistamine, nõustamine ja toetamine, aga reaalsuses jäävad meie sammud tagasihoidlikuks. Tuleks võtta meil Leedust eeskuju, kes Gruusiat-Venemaa suhete kriisi ajal esimesena avaldas toetust...

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?