Maailm punases

Pingete kiire eskaleerumine Korea poolsaarel, suurest võlakoormast tingitud raharaputused Euroopa Liidus ning kõigele lisaks veel uute sanktsioonide kavandamine Iraani vastu (rääkimata Afganistanist, Somaaliast ja paljudest pisematest probleemidest) on surunud maailma parajalt punasesse.

Potentsiaalsete konfliktide või kriisisituatsioonide hulk on selgelt peegeldumas maailma rahaturgudelt, kus valitseb ebakindlus lähituleviku ees. Paljud kahtlevad, kas olemasolevad rahvusvahelised struktuurid on võimelised nende ohtudega toime tulema.

Lisaks kummitab praegu maailma üha suurem killustumine ning erinevate jõukeskuste esilekerkimine, mis teeb ÜRO võimekuse maandada ähvardavaid ohte oluliselt piiratumaks. Lisaks tuntud suurustele on viimasel ajal ennast jõulisemalt näitamas ka Brasiilia ja Türgi.

Kahjuks on kõige selle taustal Euroopa Liidu ühtne välispoliitiline võimekus silmatorkavalt nõrk. Asi on juba nii kaugele jõudnud, et Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja süüdistab otsesõnu Catherine Ashtoni oma volituste ületamises (seoses Iraani tuumakütuse teemaga).

Kuid hoolimata tõsiasjast, et suured ihkavad omatahtsi käitumist, puudub Euroopal ja selle sees Eestil alternatiiv. Ise killustudes anname võimaluse nendele, kes tahaksid taguda läänemaailma ammuennustatud langusesse uut hoogu.

Sõidan ise homme Madridi, et seal eelolevatel päevadel kohtuda oma kolleegidega teistest liikmesmaadest. Loodetavasti räägime mitte üksnes nendel teemadel, mis meid vähem ärritavad ja mis seetõttu pole päevakajalised, vaid ka tegelikest probleemidest nende õigete nimede all.